:format(webp)/nginx/o/2022/03/24/14443604t1hb945.jpg)
Pidevalt hilja õhtul söömine võib teha tervisele karuteene. Kuigi populaarsed tervisliku toitumise mantrad soovitavad vastu ööd näksimist vältida, on vähesed uuringud põhjalikult uurinud hilise söömise samaaegset mõju kolmele peamisele kehamassi reguleerimise tahule ja seega ka rasvumise riskile: kalorite tarbimine, põletatud kalorite hulk ja molekulaarsed muutused rasvkoes, kirjutab Medical Xpress.
Rasvumine mõjutab ligikaudu 42 protsenti USA täiskasvanud elanikkonnast ja aitab kaasa krooniliste haiguste, sealhulgas diabeedi, vähi ja muude haigusseisundite tekkele.
Brighami tervishoiusüsteemi ja naistehaigla uurijate uuses uuringus ilmnes, et hiline söömine mõjutab oluliselt meie energiakulu, söögiisu ja molekulaarseid protsesse rasvkoes. Tulemused avaldati mainekas teadusajakirjas Cell Metabolism.
«Tahtsime testida mehhanisme, mis võivad selgitada, miks hiline söömine suurendab rasvumise riski,» selgitas vanemautor dr Frank A. J. L. Scheer, Brighami unehäirete osakonna meditsiinilise kronobioloogia programmi direktor. «Varasemad meie ja teiste tehtud uuringud on näidanud, et hiline söömine on seotud suurenenud rasvumise riskiga, rohkema keharasvaga ja kesisema kaalukaotusega. Tahtsime mõista, miks.»
«Selles uuringus küsisime: kas söömise aeg on oluline, kui kõik muu on järjepidev?» ütles üks uuringu autoritest, dr Nina Vujović, Brighami uneosakonna meditsiinilise kronobioloogia programmi teadur. «Ja avastasime, et neli tundi hiljem söömine mõjutab oluliselt meie näljataset, kuidas me pärast söömist kaloreid põletame ja kuidas rasva talletame.»
Vujović, Scheer ja nende meeskond uurisid 16 patsienti, kes olid kehamassiindeksi (KMI) järgi ülekaalulised (KMI suurem kui 25) või rasvunud (KMI suurem kui 30). Iga osaleja täitis kaks laboriprotokolli: üks rangelt planeeritud varaste söögikordadega ja teine täpselt samade söögikordadega, millest igaüks oli planeeritud umbes neli tundi hilisemaks.
Kahe kuni kolme nädala jooksul enne laboriprotokollide alustamist järgisid osalejad fikseeritud une- ja ärkvelolekugraafikuid ning viimasel kolmel päeval enne eksperimendi algust järgisid nad kodus rangelt identseid dieete ja toidukordi. Laboris ehk uuringkeskkonnas dokumenteerisid osalejad regulaarselt oma nälga ja söögiisu, neilt võeti kogu päeva jooksul mitmeid vereproove ning mõõdeti kehatemperatuuri ja energiakulu.
Et mõõta, kuidas söömisaeg mõjutas adipogeneesiga seotud molekulaarseid teid ehk kuidas keha rasva talletab, kogusid uurijad nii varase kui ka hilise söömisprotokolli puhul laboratoorsete testide käigus osalejate alamrühmalt rasvkoe biopsiaid, et võrrelda geenide avaldumise mustreid.
Tulemused näitasid, et hiljem söömisel oli suur mõju näljatundele ja isu reguleerivatele hormoonidele leptiinile ja greliinile, mis mõjutavad söömishimu. Täpsemalt, hormooni leptiini tase, mis annab märku küllastustundest, vähenes 24 tunni jooksul hilise söömise tingimustes võrreldes varajaste söögikordadega. Kui osalejad sõid hiljem, põletasid nad ka kaloreid aeglasemalt ja rasvkoes avaldusid geenid, mis soodustavad rasva kasvu.
Vujović selgitab, et leiud ei ole mitte ainult kooskõlas paljude uuringutega, mis viitavad sellele, et hilisem söömine võib suurendada rasvumise tõenäosust, vaid heidavad uut valgust, kuidas see võib juhtuda.
Tervisliku kaalu hoidmiseks, ülekaalu vältimiseks ja alandamiseks hoidu seega vastu ööd söömisest ja planeeri toidukorrad teadlikult varasemale kellaajale.
/nginx/o/2022/03/09/14417220t1hd013.png)