Külmunud õla sündroomil on ka geneetiline eelsoodumus

Foto: Anna Nekrashevich, Pexels

Külmunud õla sündroom ehk adhesiivne kapsuliit on paljudele tuttav asi. See on piinava ja raskesti ravitava õlavalu ja liikumatuse sagedane põhjus. Uued leiud viitavad spetsiifilistele geenidele, mis on seotud selle seisundi suurenenud riskiga

Riskigeenid on seotud külmunud õla sündroomi väljakujunemise tõenäosuse peaaegu kuuekordse suurenemisega, ütleb New Yorgi erikirurgia haigla arst ja uuringu autor Mark T. Langhans. Geenidel on haigusega tugevam seos kui enamikul teistel teadaolevatel riskiteguritel. 

Külmunud õlaga patsientidel tekib õlga üha kasvav valu ja seejärel võib õlg peaaegu mitteliigutatavaks muutuda. Tunne on, nagu oleks õlg kinni külmunud. Külmunud õlg on üks levinumaid õlahaigusi, mis esineb elu jooksul kuni kümnendikul inimestest. Kuigi täpne põhjus on ebaselge, tekib külmunud õlg mõnikord pärast vigastust, operatsiooni või muud haigust, mis vähendab õla liikuvust. Liikumisulatuse kaotus tuleneb õlaliigest ümbritseva kapsli fibroosist (armistumine või paksenemine).

Teatud tegurid suurendavad selle sündroomi tekke riski. Nendeks on diabeet, kilpnäärmehaigused ja suitsetamine. Hiljutised uuringud on näidanud, et risk on suurem ka neil, kelle veresugulastel on sama haigus, mis viitab võimalikule geneetilisele eelsoodumusele. Dr Langhans ja tema kolleegid viisid läbi genoomi hõlmava assotsiatsiooniuuringu, et tuvastada spetsiifilised geenid, mis võivad olla seotud külma õla sündroomi tekke ohuga.

Andmeid uuriti suurest Briti andmebaasist

Uuringus kasutati andmeid suurest Briti andmebaasist UK Biobank, mis sisaldab ligikaudu 500 000 patsiendi geeni- ja terviseandmeid. Analüüs keskendus 2142 külmunud õla sündroomiga patsiendile ja uuringus võrreldi neid patsientidega, kellel seda diagnoosi polnud. Võimalikke geneetilisi seoseid kohandati muude teguritega, sealhulgas soo, diabeedi, kilpnäärmehaiguse, õla nihestuse ajaloo ja suitsetamisega.

Uuring tuvastas külmunud õlaga seoses kolm olulist lookust. Tugevaim seos leiti geenivariantide puhul, mis paiknesid kohas nimega WNT7B. See leid oli kooskõlas varasemate uuringutega, mis kirjeldasid võimalikku seost WNT7B, külmunud õla sündroomi ja mitme muu ortopeedilise haigusega. Nõrgemaid seoseid leiti kahe varem teadmata geneetilise lookuse puhul, mis paiknesid POU1F1 ja MAU2 geenide läheduses.

Kõik kolm seost jäid pärast muude teguritega kohandamist oluliseks. Üheskoos suurendasid need kolm varianti külmunud õla tekkimise tõenäosust peaaegu kuus korda. See oli suurem risk kui diabeet (umbes neli korda suurem) või kilpnäärmehaigus (vähem kui kaks korda suurem) ja suitsetamine (11 korda suurem).

Uued arusaamad võivad viia uue arenguni

Leiud võivad anda uusi teadmisi kapsuliidi arengust. Kaks «värsket» lookust, POU1F1 ja MAU2, on seotud rakkude jagunemisega, mis võib anda vihjeid rakumehhanismile, mille läbi külmunud õlg areneb.

Dr Langhans ja tema kolleegid järeldavad: «Geneetilise riskimõõdiku täpsustamine ja selle lisamine suuremasse kliinilisse mudelisse võib võimaldada tuvastada tulevase kapslipõletiku ohus olevaid patsiente, mis toob kaasa jõupingutusi ennetamise, varajase diagnoosimise osas ja viib lõpuks paremate ravitulemusteni.»

Allikad: The Journal of Bone & Joint Surgery, EurekAlert

Külmunud õla sündroomi ravi

Valu, õla külmumise tunne, võimetus kätt selja taha panna ja seal mõnd paela kinni siduda või kukalt sügada võivad olla esmasteks tunnusteks. 

Esimene faas, mis võib kesta kuni 9 kuud, on valu (eriti öise valu), liikuvuse vähenemise, jäikuse ja sündroomi tekke aeg.

Teises faasis jäikus püsib, kuid valu hakkab vähenema. See võib kesta kuni 6 kuud.

Kolmandas faasis hakkab liigesejäikus järele andma, valu on enamasti taandunud. See etapp võib kesta ka paar aastat.

Raviks kasutatakse mittesteroidseid põletikuvastaseid ja valuvaigistavaid ravimeid – nii käsimüügi- kui retseptiravimeid. Kasutatakse ka hormoonsüste ja lühiajalisi hormoonravi kuure. Kõige olulisem on ravivõimlemine, mille harjutused tuleb kindlasti füsioterapeudi juures selgeks õppida vigade vältimiseks. Kui need ravimeetodid tulemusi ei anna, siis võib kõne alla tulla ka kirurgiline ravi. Konsulteeri kindlasti oma arstiga, sest tegevuste järjekord ja õige ajastatus on väga olulised!