/nginx/o/2021/10/08/14125442t1h4234.jpg)
Oxfordi ülikooli uued uuringud tõid päevavalgele geenivariandi, mis näib mängivat rolli selles, kui tugev immuunvastus inimesel Covid-19 vaktsiinidele tekib ja milline on tõenäosuses kogeda vaktsineerimisjärgsel aastal läbimurdeinfektsiooni, vahendab New Atlas.
Teadlased on aastaid teadnud, et kõik ei reageeri vaktsineerimisele ühtemoodi. Mõnel võib tekkida tugev immuunvastus kiiresti, samas kui teised võivad vaatamata mitmele vaktsiinisüstile olla patogeenile siiski suhteliselt vastuvõtlikud.
Varasemates uuringutes on leitud, et üks geenide kompleks, mida tuntakse inimese leukotsüütide antigeeni (HLA) süsteemina, võib mängida teatud rolli selles, kui tõhusalt inimene reageerib vaktsineerimisele. On tõendeid selle kohta, et HLA geenivariandid on seotud antikehavastustega teetanuse, leetrite ja B-hepatiidi vaktsiinidele, kuid tegelikku infektsiooniriski käsitlevaid tõendeid ei ole kunagi põhjalikult uuritud.
Covid-19 pandeemia pakub teadlastele ainulaadset eksperimenti, milles osalevad miljardid inimesed. Uudne viirus levib ruttu ja uut vaktsiini manustatakse massiliselt. Seejärel jälgitakse tuhandeid inimesi üle aasta, et näha, millised omadused esinevad neil, kes vaktsineerimisest hoolimata kõige tõenäolisemalt nakatuvad.
Keskendudes esmalt inimestele, kes osalesid Covid-19 vaktsiinide varajastes kliinilistes uuringutes, avastasid teadlased ühe spetsiifilise geenivariandi – HLA-DQB1*06 –, mis korreleerus vaktsineerimisjärgsete kõrgemate antikehavastustega. Seda konkreetset geenivarianti kannab hinnanguliselt 30–40 protsenti Ühendkuningriigi elanikkonnast. Seejärel jälgiti sama rühma peaaegu 18 kuud ja selgus, et HLA-DQB1*06 geenivariandiga inimesed teatasid väiksema tõenäosusega PCR-testiga kinnitatud Covidi-juhtumist, võrreldes nendega, kellel geenivarianti polnud.
«Selle uuringu põhjal on tõendeid selle kohta, et meie geneetiline ülesehitus on üks põhjusi, miks me võime pärast Covid-19 vaktsineerimist immuunvastuse osas üksteisest erineda,» ütles uuringu juhtivteadur Julian Knight. «Leidsime, et HLA geeni spetsiifilise variandi pärimine oli seotud tugevama antikehavastusega, kuid see on alles loo algus.»
Mõistmine, kuidas see konkreetne geneetiline variant võib suurendada inimese immuunvastust vaktsineerimisele, pakuks teadlastele olulisi vihjeid tulevaste vaktsiinide täiustamiseks. Uuringus oletatakse, et geenivariant aitab immuunrakke tõhusamalt siduda vaktsiinides sisalduvate koroonaviiruse ogavalkude antigeenidega. See võib kaasa tuua parema immuunsüsteemi B-mälurakkude aktiveerimise ja T-rakkude parema paljunemise.
Adam Finn Bristoli ülikoolist nimetas uue uuringu tulemusi «veenvaks» ja «jõuliseks». Ta ütles, et kuigi need uuringud on tähtsad, et aidata mõista, kuidas vaktsiinid toimivad, viitavad need ka tulevikule, kus vaktsiinid võivad olla tõhusamad, kuna need on kohandatud vastavalt inimese individuaalsele geneetilisele struktuurile.
«Lõppkokkuvõttes võib see kaasa tuua vaktsiinid, mis on loodud selleks, et pakkuda tugevamat kaitset inimestele, kelle immuunreaktsioon võib muidu olla liiga nõrk,» ütles Finn, kes ei olnud uue uuringuga seotud. «Ühel päeval, pigem kaugemas tulevikus, võivad olla erinevad vaktsiinid, mis on loodud erinevatele inimestele, kes on klassifitseeritud nende immuunsüsteemi geneetika järgi, kas üksikisiku või tervete kogukondade tasandil erinevates kohtades üle maailma.»
Uus uuring avaldati ajakirjas Nature Medicine.
/nginx/o/2022/03/09/14417220t1hd013.png)