Salakaval haigus borrelioos on hästi alluv antibiootikumravile
20. oktoober 2022, 14:45
Regionaalhaigla infektsioonikontrolli talituse juhataja dr Mait Altmets rõhutab, et borrelioosi ehk Lyme tõve diagnoosimine algab kliinilise pildi hindamisest ja alles seejärel tuleks vajadusel teostada laboratoorsed uuringud.
Milline on borrelioosi ehk Lyme´i tõve haiguspilt?
Haigus avaldub klassikaliselt nahalööbena (erythema migrans), tavaliselt puugi hammustuskohas. Lastel võib lööve olla ka mitmes lokalisatsioonis. Enamasti on lööve > 5cm suurune roosakas-punetav laik, mis võib keskelt olla heledam. Lisaks eelnevale võib põhjustada liigespõletikku, kesknärvisüsteemi infektsiooni, müoperikardiiti või äkki tekkivat I–III astme atrioventrikulaarset blokaadi.
Teised avaldumisvormid on harvaesinevad, näiteks silmahaaratus, krooniline atroofiline akrodermatiit või lümfotsütoom. Silmahaaratuse korral võib olla kliiniliselt tegemist konjunktiviidi, uveiidiga. Lümfotsütoom avaldub valutu sinakaspunase sõlme või laiguna tavaliselt kõrvanibu, rinnanibu piirkonnas. Lümfotsütoomi esineb rohkem lastel. Kroonilisele atroofilisele akrodermatiidile on iseloomulik lillakas-punane nahk jäsemete sirutuspindadel. Lööve võib progresseeruda ja välja kujuneda naha atroofia, esineda võivad ka sklerodermaalseid muutused.
Kui suur on risk nakkus saada?
Nakatumisrisk sõltub puugiga kontaktis oleku kestusest. Risk suureneb, mida kauem on puuk nahas olnud, aga paraku võib nakatuda ka lühiajalise kokkupuute korral.
Kuidas borrelioosi diagnoositakse?
Borrelioosi diagnoos põhineb kliinilisel pildil. Laboratoorsed uuringud abistavad diagnoosi kinnitamisel, kuid infektsiooni ei saa diagnoosida vaid laboratoorsete testide alusel. Kliinilises praktikas kasutatakse seroloogiat ning enamikes ravijuhendis on soovitatud kasutada kaheastmelist diagnostikat ehk skriiningtesti ning selle tulemuse kinnitamiseks kinnitavat testi.
Näiteks ainult IgM tüüpi Borrelia antikehade püsimine > 6 nädalat viitab valepositiivsele tulemusele, mille põhjuseks või olla ristreaktsioon. Antikehade tase võib ravijärgselt püsida kõrgel tasemel aastaid ja see ei ole uue ravi määramise aluseks.
Millised on ravivõimalused ja millist raviskeemi tavaliselt kasutatakse?
Borrelioos on hästi alluv antibiootikumravile ning reeglina piisab ühekordsest piisava pikkusega ravist. Ravi pikkus sõltub avaldumisvormist. Tavaliselt on esmavalikus suukaudsetest ravimitest doksütsükliin 100mg kaks korda ööpäevas või amoksitsilliin 500mg kolm korda ööpäevas (alternatiiviks on asitromütsiin 500mg ööpäevas), neuroborrelioosi ravis kasutatakse tseftriaksooni 2g ööpäevas. Lastel tuleb annused kohandada vastavalt kehakaalule. Alla 8-aastastel lastel ei tohi doksütsükliini kasutada, sest neil on risk hammaste värvimuutuste tekkeks. Doksütsükliin põhjustab ka fotosensibilisatsiooni, millega suureneb päikesepõletuse oht, seega ei ole soovitatav doksütsükliinravi ajal päevitada ega käia solaariumis.
Rõhutamist vajab, et kui patsient on saanud adekvaatse ravi ning selle järgselt siiski sümptomid püsivad, ei ole korduvate antibiootikumi ravikuuride määramine põhjendatud. Pigem tuleks edasises keskenduda diferentsiaaldiagnostiliselt teistele võimalikele põhjustele.
Millised on võimalikud tüsistused?
Enamik haigeid paraneb üsna kiiresti, kuid mõnedel patsientidel võib täielik paranemine võtta kuid. Harvadel juhtudel, kui neuroborrelioosi diagnoos on hilinenud, ei pruugi neuroloogilised ärajäämanähud täiesti kaduda – nt püsib facialis’e parees, kuulmislangus, ataksia, kognitiivsed häired.
Kas entsefaliidi vaktsiinist ei ole borrelioosi ennetamisel mingit abi?
Puukentsefaliidi vaktsiin borrelioosi ennetada ei aita, kuid on Eestis kindlasti soovitatav. Borrelioosi vastu on vaktsiini arendustööd käimas, kuid hetkel puudub info, kas ja millal see reaalselt kasutusse võiks jõuda.
Mida peaksid perearstid veel teadma borrelioosist?
Oluline oleks meenutada, et borrelioosi diagnoos algab kliinilise pildi hindamisest ja alles seejärel tuleks vajadusel teostada laboratoorsed uuringud mitte vastupidi. Seroloogiliste testide tulemuste tõlgendamisel tuleb arvestada, et puugirohketes piirkondades, sealhulgas Eestis, on paljudel inimestel olemas borreeliavastased antikehad veres, ilma et nad teadaolevalt põdenud oleks. Antibiootikumraviga antikehade olemasolu me mõjutada ei saa.
Kas borrelioosi puhul on levinud ka mõned n-ö valearusaamad või müüdid?
Tihtipeale keskendutakse laboratoorsetele analüüsidele arvestamata patsiendi kaebusi või korratakse antibiootikumravi korduvalt, sest kaebused püsivad. Sellisel juhul tuleks kindlasti haigusjuhtu uue pilguga hinnata ning küsida, kas on üldse tegemist borrelioosiga. Puukidega levivaid haigusi on mitmeid ning samuti võivad sarnaseid sümptomeid põhjustada ka mitteinfektsioossed haigused.
Murekohad on arstidel ülemaailmselt samad ning lisaks eestikeelsetele artiklitele võib kasuks tulla viimasel paaril aastal USA ning Prantsusmaa infektsioonhaiguste arstide koostatud ravijuhistega tutvumine, kus on antud ka teadmistepõhised soovitused, mida teha või mida mitte teha.
Allikas: regionaalhaigla.ee