Päevatoimetaja:
Marilin Vikat

Madal kaltsiumi ja kaaliumi tase on selle haiguse riskiteguriks

Copy
Pilt on illustreeriv.
Pilt on illustreeriv. Foto: Shutterstock

Neerukivide käsitluses on suur roll toitumuslikel võtetel. Eeskätt põhinevad soovitused nendel teguritel, mis vähendavad neerukivide esmast teket, kuid vähem on tähelepanu pööratud neerukivide sümptomaatilise kordumise ennetamisele, kirjutab perearst Piret Rospu portaalis Med24

Populatsioonipõhises uuringus leiti, et väike kaltsiumi ja kaaliumi kogus toidus on oluline riskifaktor nii neerukivide tekkimiseks kui ka sümptomaatiliseks kordumiseks.

Uuringus osales 411 patsienti esmakordse sümptomaatilise neerukivitõvega. Nende menüüd võrreldi 384 kontrolli omadega. Keskmiselt 4,1 aastat kestnud jälgimisperioodi vältel koges sümptomaatilist neerukivide kordumist 73 patsienti.

Selgus, et kui toiduga saadav kaltsiumi kogus jäi < 1200 mg päevas, oli esmakordne neerukivide tekke risk suurem. Samuti oli esmakordse neerukivitõve diagnoosiga seotud vedelikutarvitamine < 3400 ml päevas ning vähene kaaliumi, kofeiini ja fütaatide kogus toidus. Fütaadid on antioksüdandid, mida esineb täisteratoodetes ja pähklites, ning need suurendavad kaltsiumi imendumist ja kaltsiumi ekskretsiooni uriiniga.

Neerukivitõve sümptomaatiline kordumine oli aga seotud ainult vähese kaltsiumisisaldusega toidus. Kui andmeid kohandati kehamassiindeksi, vedelikutarvitamise ja kaloraaži suhtes, siis oli ka vähene kaaliumisisaldus toidus seotud neerukivitõve sümptomaatilise kordumisega.

Suurema kaltsiumisisaldusega dieet on seotud uriini kõrgema pH-tasemega ja tsitraat tekitab uriinile aluselise koormuse, mis aitab ennetada kaltsiumoksalaatkivide teket. Toidud, mis on kaaliumirikkad, sisaldavad enamasti ka rohkem vedelikku, tsitraate ja fütaate, mis omakorda aitab kaitsta neerukivide tekke eest.

Ööpäevas on soovitatav tarvitada 1200 mg kaltsiumi ning valida toitusid, mis on suure kaaliumisisaldusega, eeskätt puu- ja köögiviljad. Need valikud aitavad vähendada nii neerukivide esmakordset teket kui ka sümptomaatilist kordumist.

Tagasi üles