ME SAAME HAKKAMA ⟩ Mina ja psühho­teraapiasse? Miks mitte!

Vahel takistab inimesi psühhoteraapiasse pöördumast ettekujutus, et seal tuleb diivani peal lesida ja muudkui ohjeldamatult lobiseda. Foto: Shutterstock

Ainult hulludele on see mõeldud. Minul pole häda midagi (pahur ja väsinud olek on õige tööinimese tunnus). Vanaemad ja vanaisad said ilma psühhoteraapiata hakkama. Niisama südamepuistamiseks on abikaasa või hea sõber – miks selleks ometi võõra inimese juurde minna või lausa raha maksta.

Psühhoteraapiaga seoses on levinud palju müüte, mis kipuvad inimesi sellest nii vajalikust vaimse tervise teenusest eemale hoidma. Tõepoolest, väga sageli arvatakse, et psühhoteraapiat on vaja ainult siis, kui inimesel on perearsti või psühhiaatri diagnoositud psüühikahäire või ta on midagi väga traumaatilist läbi elanud. Minu probleemid pole piisavalt tõsised, teistel on hullem, ma ju käin tööl ja toon leiva koju, kantseldan kodus lapsigi – teraapia pole mulle.

Probleemset käitumismustrit saab muuta