ME SAAME HAKKAMA ⟩ Mina ja psühho­teraapiasse? Miks mitte!

Vahel takistab inimesi psühhoteraapiasse pöördumast ettekujutus, et seal tuleb diivani peal lesida ja muudkui ohjeldamatult lobiseda. Foto: Shutterstock

Ainult hulludele on see mõeldud. Minul pole häda midagi (pahur ja väsinud olek on õige tööinimese tunnus). Vanaemad ja vanaisad said ilma psühhoteraapiata hakkama. Niisama südamepuistamiseks on abikaasa või hea sõber – miks selleks ometi võõra inimese juurde minna või lausa raha maksta.

Psühhoteraapiaga seoses on levinud palju müüte, mis kipuvad inimesi sellest nii vajalikust vaimse tervise teenusest eemale hoidma. Tõepoolest, väga sageli arvatakse, et psühhoteraapiat on vaja ainult siis, kui inimesel on perearsti või psühhiaatri diagnoositud psüühikahäire või ta on midagi väga traumaatilist läbi elanud. Minu probleemid pole piisavalt tõsised, teistel on hullem, ma ju käin tööl ja toon leiva koju, kantseldan kodus lapsigi – teraapia pole mulle.

Probleemset käitumismustrit saab muuta

Tegelikult on psühhoteraapia asjakohane alati, kui mingi probleemne käitumis-, mõtlemis- või tundemuster ei taha sugugi muutuda, vaevab üksildustunne, seatud eesmärgid ei saa ega saa täidetud või on lihtsalt soov endast paremini aru saada. Inimene saab ka ise otsustada: konkreetsemate eluolukordade üle arutamiseks sobib lühem formaat, psühholoogiline nõustamine, ja kui tundub, et asjad ei lahene, saab ette võtta pikema teekonna.

Vahel takistab inimesi teraapiasse pöördumast ka filmidest pärit ettekujutus, et seal tuleb nahkdiivani peal lesida ja muudkui ohjeldamatult lobiseda. Mõni mõtleb juurde, et kogu teraapia on ainult üks suur titepõlve meenutamine, ülisügavate alateadvuses peituvate saladuste paljastamine – et psühhoteraapia tegeleb just minevikuga.

Tõsi on muidugi see, et iga vaimse tervise spetsialist tunneb huvi inimese arenguloo oluliste kogemuste vastu, aga sihiks on ikka toimetuleku parendamine siin ja praegu. Ja psühhoteraapias istutakse enamasti toolil või diivanil, pikutada naljalt ei paluta.

Spetsialist annab abi konkreetses asjas

Mõni inimene hoidub psühhoteraapiast, sest kardab: kui seni vaoshoitud tunded ja igatsused saavad voli välja ilmuda, siis ei anna nad enam asu ja väljuvad päriselt kontrolli alt. Järsku hakkan nutma, järsku pean tunnistama ebamugavaid asju, järsku selgub, et ma polegi ideaalne lapsevanem – järsku on teraapia midagi sellist, mis keerab elu pea peale? Mida arvab minust siis terapeut, mida arvan endast ise?

Reaalsuses on psühhoterapeudid aktsepteerivad ning oskavad luua turvalist õhkkonda, kus saaks ka tugevad tunded väljendatud nii, et inimene poleks pärast kohtumist vaimselt katki ja saaks eluga edasi minna.

Konkreetsemate eluolukordade üle arutamiseks sobib lühem formaat, psühholoogiline nõustamine, ja kui tundub, et asjad ei lahene, saab ette võtta pikema teekonna.

Mõni inimene kardab ja teine loodab, et psühhoterapeut – tegelikult iga vaimse tervise spetsialist – annab eeskätt nõu. Kas jätta mees maha või vahetada töökohta? Valida see hobi või too eriala? Kuidas minna ülehomme vestlema ämmaga? Kas on õige panna laps viieaastasena trenni või ootaks kuueni?

Tegelikult annavad psühhoterapeudid nõu vaid väga kindlates asjades: näiteks selles, kuidas teha paremini teadvelolekuharjutusi ja peletada eemale akuutne paanikahoog. Infot jagada võivad terapeudid muidugi ka, olgu selle kohta, mida kujutab endast üks või teine psüühikahäire, milline lapsega suhtlemise viis on tõhus ja milline last kahjustav või kuhu helistada, kui eluisu päris otsas. Oma elu puudutavad otsused teeb iga inimene ise.

Enne psühhoteraapiasse minekut...

Ole enda üle uhke, et selle otsuseni jõudsid. Kõik, kes psühhoteraapiasse lähevad, on väga julged inimesed. See tähendab, et tahad end mõista, paremaks saada, midagi elus muuta – ja oled valmis ka vastutust võtma. Väike ärevus enne terapeudiga kohtumist on normaalne. Tegemist pole ju lihtsalt uue inimesega, vaid kellegagi, kelle puhul pead otsustama, kas julged talle usaldada oma tundeid, mõtteid ja saladusi.

Mõtle psühhoteraapiast kui teekonnast – kuidas see sobitub kokku su elurütmiga. Vähemalt mõnda aega võiks teraapiakohtumised olla prioriteetide eesotsas. Mida regulaarsemalt kohtumised toimuvad, seda tõhusam psühhoteraapia on. Vahel pole tuju ja tahtmist – ja vahel on sellises seisus kohtumised just kõige kasulikumad.

Ole realist. Muidugi tahaksid sa, et häirivad mõtlemis- või suhtemustrid muutuksid kiiresti, halvad harjumused või sõltuvused kaoksid üleöö, ent kuna need on kujunenud aastate jooksul, ei saa loota, et paarist kohtumisest sünnib ime. Lühiteraapiate kestus on 6–20 kohtumist, kergemate probleemide puhul sellest piisabki, aga iga inimene on isesugune. Vahel soovitakse teraapia lõpetada, kui akuutsed probleemid on lahenenud.

Kui vähegi võimalik, informeeri oma kavatsusest pereliikmeid ja häid sõpru. Ühelt poolt võib olla ebamugav salatseda, kus sa käid. Teisalt ei imesta siis kaaslased, kui sinu olekus midagi teraapia tõttu muutuma hakkab. Rääkimine tuleb rohkem läbi mõelda, kui kardad, et nad hakkavad sinu otsust maha tegema või sellest saab näiteks kodus omaette tüliteema.

Tee kindlaks oma rahalised võimalused. Kas on võimalik saada teenust päris tasuta (näiteks arsti suunamisel) või on vaja maksta omaosalust? Osa tööandjaidki kompenseerib vaimse tervise abi, mõnikord on psühhoteraapia tööandja pakutud kindlustuspaketi sees. Vahel tuleb lahendada ka keeruline dilemma: tasuta terapeut on küll olemas, aga sinna pääsemist tuleb oodata nii kaua, et võib tunduda mõistlikum ise maksta.

Mõtle läbi, millist spetsialisti eelistad. Kas sugu on tähtis? Või vanus? Mõnele loeb, et psühhoterapeut on elukogenud, teine eelistab nooremat spetsialisti. Sõprade-tuttavate kogemused ühe või teise spetsialistiga on väärt infoallikas, ometi suhtu sellesse ettevaatlikult: te olete ikkagi erinevad, abi võib olla seega ka erineva olekuga spetsialistist.

Vii end enne kohtumist psühhoterapeudi taustaga kurssi – internet on siin abiks. Mida ja kus terapeut on õppinud? Mis meetodil spetsialist töötab ja kas tundub, et see võiks just sulle sobida? Kas ta kuulub mingisse erialaühendusse? Kui arst ka suunab psühhoterapeudi juurde, siis saab ka suunaja käest natuke lisainfot küsida.

Enne esimest kohtumist võid läbi mõelda ja isegi üles kirjutada mõned märksõnad. Mis teeb sulle muret? Mis võiks olla elus paremini või vähemalt teisiti? Millist muutust soovid, millest tahad rohkem aru saada? Kui kaua on probleem kestnud? Milliseid psüühikat mõjutavaid ravimeid võtad? Võid üles kirjutada ka kõik praktilised küsimused, mis saab siis, kui aeg tuleb tühistada või kuidas toimub suhtlemine kohtumiste vahel.

Ole valehäbita sina ise

Kui leiad sobiva spetsialisti teisest Eestimaa nurgast, siis ära heida meelt: video­silla vahendusel teraapiakohtumised on tavalised ning enamasti peaaegu sama tõhusad kui klassikalised silmast silma kohtumised. Muidugi pead siis mõtlema sellele, kui hea internetiühendus sul on ja kas sul on terapeudiga kohtumiseks võimalik leida piisavalt privaatsust.

Ära muretse, et mis siis, kui psühhoterapeudiga ei teki õiget klappi ja sa ei soovi temaga koostööd jätkata. Kõiki selliseid asju saab ja tuleb vaimse tervise spetsialistidele otse öelda. Nad ei võta seda isiklikult, sest teavad: koostöö ei pruugi sobida väga paljudel põhjustel. Tihti soovitatakse siis ka mõnda muud spetsialisti.

Teraapiaaegu planeerides oleks mõistlik, kui pool tunnikest enne ja pärast kohtumist on sul aega häälestuda ja arutatut seedida. Pole haruldane, kui terapeudi ruumis tulevad esile mõtted või tunded, mis ei jäta sind maha ka kohtumise lõppedes.

Ole avatud ja unusta valehäbi. Psühhoteraapias võidki olla just selline, nagu sa oled: kes jutukam, kes vaiksem; kes tundelisem, kes vaoshoitum. Kuna see on sinu elus võib-olla väga paljut muutev teekond, võid loomulikult küsida, kui midagi jääb segaseks või on imelik: ma ei saanud sellest mõttekäigust või koduülesandest aru, miks peab rääkima sellest või tollest minu meelest ebaolulisest asjast? Kindlasti tuleb ka öelda, kui mõni terapeudi küsimus teeb haiget ja sa ei soovi mõnest teemast praegu rääkida.

Mõtle läbi, kas mingid konfidentsiaalsusega seotud küsimused on sulle ekstra olulised. Vaimse tervise spetsialistide eetika rusikareegel on see, et kliendi või patsiendi kohta antakse kolmandatele isikutele infot vaid siis, kui on oht inimese enda või kellegi teise elule ja tervisele. Aga vahel võib ärev pereliige tahta terapeudiga sinust rääkida või diagnoosist kuulda – mis saab siis? Kui oled alles vanemate juures elav noor, kas siis on vanematel õigus sinu kohta infot saada? Aga tööandjal? Kui käid samal ajal ka mõne teise vaimse tervise spetsialisti juures, siis tuleks kindlasti läbi rääkida, kas spetsialistidel on sinu luba omavahel infot vahetada.

Psühhoterapeudiga kohtumist oodates saad oma vaimse tervise heaks teha aga palju, kui kannad füüsilise tervise eest hoolt: püüad end natuke rohkem liigutada, tervislikumalt süüa ja unerütmi korda saada. Paduväsinud aju teraapiaprotsessis kõige parem koostööpartner just pole.