/nginx/o/2022/10/31/14930996t1hf52e.jpg)
Nii Eestis kui Euroopa Liidus üldiselt on tootjatel võimalik lisada toidupakendile erinevaid märgiseid, mis annavad tarbijale infot näiteks toidu eriomaduste, päritolu ja tootmisviiside kohta. Sellest, milliseid erinevaid märgiseid leidub, milleks neid tarvis on ning kuidas toidu märgistamise protsess käib, kirjutab maaeluministeeriumi põllumajanduspoliitika osakonna nõunik Liis Raska Maablogis.
Märgistatakse näiteks toidu eriomadusi, päritolu, traditsioonilist tootmisviisi või antakse infot toidu valmistamise ja tootmismeetodite kohta. Infot märgise täpse tähenduse kohta leiab üldjuhul märgise väljaandja koostatud statuudilt. Märgised, mille puhul riigil on suur roll registreerimise või tunnustamise ja nõuetele vastavuse kontrolli puhul, jaotatakse Euroopa Liidu (Liidu) ja liikmesriikide tunnustatud (riiklikeks) kvaliteedikavade märgisteks.
Liidu kvaliteedikavade märgised on kaitstud päritolunimetus (KPN), kaitstud geograafiline tähis (KGT), garanteeritud traditsiooniline toode (GTT) ja mahemärgised (Euroopa Liidu mahepõllumajandusliku tootmise logo ja Eesti ökomärk).
Euroopa Liidu kvaliteedikavad
Euroopa Liidu mahepõllumajandusliku tootmise logo on kvaliteedimärk, mida kasutatakse Euroopa Liidu mahepõllumajanduse määruse nõuetele vastavate toodete märgistamisel, esitlemisel ja reklaamimisel. Müügipakendis mahetoidu puhul on logo kasutamine kohustuslik. Kolmandatest riikidest imporditud toodete puhul on logo kasutamine vabatahtlik. Logoga koos peab märgistusel alati olema viimast tootmisetappi kontrollinud kontrollasutuse kood ning päritolutähis, mis näitab, kus on toote põllumajanduslikud koostisosad toodetud. Eesti ökomärki võib oma toidul või toodetel kasutada isik, kelle tegevus on mahepõllumajanduse seaduse alusel tunnustatud ning kes järgib kehtivaid nõudeid. Nii Euroopa Liidu mahelogoga kui Eesti ökomärgiga tootes pärineb vähemalt 95 protsenti koostisosadest mahepõllumajandusest. Üleminekuajal toodetud toodete puhul ei ole lubatud kasutada mahemärgistust. Mahepõllumajandusega tegelevaid ettevõtteid kontrollib regulaarselt põllumajandus- ja toiduamet, kes väljastab nõuetele vastavatele ettevõtjatele sertifikaate, mis kantakse Euroopa Liidu ühisesse sertifikaatide andmebaasi.
/nginx/o/2022/10/31/14930995t1h7dc4.png)
Riiklikud kvaliteedikavad
Lisaks Euroopa Liidu kvaliteedikavadele on põllumajandustootjatel võimalik luua selliseid kvaliteedikavasid, millele annab tunnustuse riik. Riiklikult tunnustatud toidukvaliteedikava raames toodetud lõpptootel on kas eritunnused, eripärased kasvatus- või tootmismeetodid või on lõpptoote kvaliteet oluliselt kõrgem, kui see, mida nõutakse tootmise/töötlemise baasnõuetega.
Lihtsustatult selgitades tähendab kvaliteedikava loomine seda, et põllumajandustootjad lepivad omavahel kokku lõpptoote eripäras, kvaliteedinõuetes ja tootmismeetodis ning võtavad vabatahtlikult kohustuse järgida nõudeid, mis eeskirjas ette nähtud. Tootmismeetodi kirjeldus peab võimaldama toodet kontrollida täies ulatuses lõpptoote tooraine tootmisest kuni turustamiseni kõikides etappides. Eestis on kaks riiklikult tunnustatud kvaliteedikava: 2014. aastal tunnustatud «Rohumaaveise liha tootmine» ja äsja 2022. aastal tunnustatud «Biosfääri programmiala rohumaaveis ja -lammas».
Riikliku kvaliteedikava tunnustamiseks esitatakse taotlus põllumajandus- ja toiduametile (PTA), kes kontrollib selle nõuetele vastavust. Peale seda esitatakse kava Euroopa Komisjonile ja teistele liikmesriikidele arvamuse esitamiseks. See protsess kestab vähemalt 6 kuud ja vajadusel tuleb teha kvaliteedikavas muudatusi vastavalt teistelt liikmesriikidelt või komisjonilt saabunud ettepanekutele. Peale ooteaja lõppemist ja Euroopa Komisjonilt heakskiidu saamist, teeb PTA tunnustamise või tunnustamata jätmise otsuse.
Loe täpsemalt SIIT.
/nginx/o/2022/03/09/14417220t1hd013.png)