Arst selgitab, mille vastu tuleb reisile minnes vaktsineerida

Улочка города Вальдемосса на острове Майорка. Foto: Shutterstock

Suur hulk Eesti inimesi plaanib sügisesel jahedal ja päikesevaesel ajal võtta ette lühema või pikema puhkusereisi. Mida peaks teadma reisivaktsineerimisest? 

Arstikeskuse Qvalitas üldarst ja meditsiinijuht dr Andreas Abel paneb südamele, et iga inimene peaks esmalt teadma, kas ta on vaktsineeritud vastavalt riiklikule vaktsineerimiskavale. «Näiteks tasub üle kontrollida oma vaktsineeritus mumpsi-leetrite-punetiste vastu MMR-vaktsiini kahe doosiga. On inimesi, kellel on tehtud ainult üks doos MMR-vaktsiini, neil oleks kindlasti vaja ka teine kaitsepookimine. Samuti peaksid lisadoosi saama need, kes on sündinud aastatel 1980–1992 ja mainitud haiguste vastu sel ajavahemikul vaktsineeritud,» sõnab dr Abel. Kuigi suurem osa Eesti inimestest on saanud difteeria ja teetanuse liitvaktsiini, ei teata, et iga kümne aasta järel on soovitatav nende haiguste suhtes revaktsineerimine.

Üle tasub kontrollida ka vaktsineeritus poliomüeliidi ehk lastehalvatuse vastu.

Qvalitase meditsiinijuht dr Andreas Abel. Foto: Qvalitas

Kuhugi ei ole kadunud ka hooajalised gripiviirused ja SARS-CoV-2, mille vastu on soovitatav end vaktsiiniga kaitsta. Gripi ja koroonaviiruse vastu on soovitatav vaktsineerida kõigil, hoolimata reisiplaanidest. Tänavu on gripivaktsineerimine tasuta ka kuni 7-aastastele lastele, 60-aastastele ja vanematele, rasedatele ja riskirühmadele. Ülejäänud elanikkonnal on võimalik teha gripivaktsiini tasu eest.

Koroonavaktsineerimine on endiselt kõigile tasuta. Mõned riigid nõuavad riiki sisenemisel kehtivat Covidi vaktsineerimis- või läbipõdemistõendit ja/või negatiivset testitulemust. Näiteks Ameerika Ühendriikidesse reisides on mitte-USA kodanikel vaja vaktsineerimise tõendit. Seepärast tuleks enne reisi tutvuda transiit- ja sihtriigi piiriületusnõuetega ning riigis kohapeal kehtivate piirangutega. Vajalike vaktsineerimiste kohta saab nõu küsida reisimeditsiini kabinetist või ka näiteks Qvalitase digikliiniikust, kui parajasti pole võimalik füüsilisele vastuvõtule minna, ütleb Abel.

Kuhu reisides peaks end vaktsineerima?

Sageli arvatakse, et kaitsepookimine on vajalik vaid eksootilistesse riikidesse reisimisel. Dr Abel tõdeb, et tegelikult on ka Euroopas, eriti Ida-Euroopas reisides mõistlik olla vaktsineeritud A- ja B-hepatiidi vastu. A-hepatiit on üks levinumaid reisiviirushaigusi, mis levib kõikjal maailmas. Inimene võib A-hepatiidi saada saastunud toidu ja veega või otsekontaktist nakatunud inimesega. B-hepatiit kandub edasi vere kaudu, kõige sagedamini aga sugulisel teel. B-hepatiit on muret tekitav tervishoiuprobleem ka paljudes turismiriikides Kagu-Aasias ja Aafrikas. Arsti sõnul võivad nii A- kui B-hepatiit alguses kulgeda varjatult. Ravile jõutakse tavaliselt staadiumis, kus tekib juba äge maksapõletik ja sellest tingitud sümptomid, nagu naha ja limaskestade kollasus ja sügelus. B-hepatiidi puhul on lastel suur oht saada krooniline maksapõletik, raskeim tüsistus on maksavähk või -tsirroos.

Eksootilisematesse riikidesse reisides kehtivad üldjoontes samasugused vaktsineerimissoovitused nagu Euroopas. Lõuna-Ameerika, Aafrika ja paljusid Aasia riike külastades on vajalik end vaktsineerida kollapalaviku vastu ja kasutada malaaria vältimiseks ennetavaid ravimeid. «Kui on plaanis jääda välisriiki pikemaks ajaks elama või töötama, võivad sõltuvalt riigist olla vajalikud erinevad kaitsepookimised, näiteks kõhutüüfuse vastu,» märgib dr Abel.

Laste puhul tuleks esmajärjekorras üle vaadata, et tehtud oleksid riiklikus immuniseerimiskavas ettenähtud kaitsepookimised. «Kuna vaktsineerimised tehakse teatud vanuses ja kindlaksmääratud järjekorras, soovitan reisi planeerides läbi mõelda, milliste haiguste vastu laps juba on vaktsineeritud ja milliste vastu veel mitte. Seejärel tuleks koos arstiga arutada, missugused lisavaktsiinid on konkreetsesse sihtriiki reisides lapsele vajalikud. Näiteks võib osutuda tarvilikuks pookimine A-hepatiidi vastu või tuleb teha plaanilised vaktsineerimised kiiremas tempos,» selgitab dr Abel.

Ta lisab, et enda jaoks tasuks läbi mõelda ka võimalikud riskid, kui väikelastega reisida piirkonda, kus arstiabi kättesaadavus või kvaliteet ei ole nii heal tasemel kui Eestis. Sageli kimbutavad väikelapsi reisidel kõhuviirused. Võrreldes täiskasvanuga, on lapsed reeglina tunduvalt altimad kõhuviiruste tüsistustele – vedelikupuudus ja selle sümptomid tekivad neil kergemini. Kõhulahtisuse sümptomite korral on seega eriti tähtis sage ja piisav vedeliku tarbimine. Lapse seisundit tuleb pidevalt jälgida, sest see võib kiiresti muutuda.

Kõhuviiruse sümptomite korral tuleks vältida füüsilist koormust, kõrget õhutemperatuuri ja higistamist, kuna need kiirendavad vedeliku kadu veelgi. Kui olukord on muret tekitav, tasub väikelapsega alati pöörduda arsti vastuvõtule.

Vaktsineerimisele tasub mõelda aegsasti

Meeles tuleb pidada, et vaktsiinid vajavad aega oma mõju saavutamiseks. Seepärast on nakkushaiguste vältimiseks soovitatav pöörduda perearsti poole või reisimeditsiinikabinetti vähemalt neli nädalat enne reisi. Sellisel juhul jõuab vajadusel veel alustada konkreetse sihtriigi jaoks vajalike vaktsineerimistega. Nõuandeid ja infot nakkusohtu vähendavate meetmete kohta saab näiteks reisimeditsiinikabinetist.

Vaktsineerimise sagedasemad kõrvaltoimed on lihasvalu süstekohas, kerge palavik ja väsimus. Sellised kõrvaltoimed mööduvad arsti sõnul enamasti 1–2 päevaga. Erilist ravi need ei vaja, kuid vajadusel võib valu vastu kasutada näiteks paratsetamooli. Reisivaktsineerimised saab enamasti tehtud ühel päeval – erinevaid vaktsiine võib ja saab reeglina manustada koos, lihtsalt süst tehakse erinevasse õlavarde.