Tavaline põletikuvastane ravim aitab ära hoida traumajärgset stressihäiret

Foto: Foto RODNAE Productions, Pexels

Uuringud näitavad, et tavalise põletikuvastase ravimi võtmine varsti pärast traumaatilist sündmust võib aidata inimestel toime tulla häirivate mälestustega ja vähendada traumajärgse stressihäire (PTSH) tekkeriski.

Posttraumaatiline stressihäire ehk lühendina PTSD või PTSH tekib raske, stressirohke sündmuse üleelajatel, pealtnägijatel, nende sõpradel või lähedastel. Enamasti on tegemist looduskatastroofide, terroriaktide, muidugi sõjategevuse, raskete õnnetuste, vägistamiste, rünnakute, lähedase inimese surma tagajärjega, aga ka abitute inimeste, perevägivalla ja ahistamise nägemise tagajärjega.

"Püsivad, ängistavad, tahtmatud mälestused on PTSH põhitunnus," selgitas uue uuringu juhtivautor Vanessa Hennessy. "Erinevalt teistest psühholoogilistest häiretest saab ühest traumast põhjustatud PTSH tekkimist usaldusväärselt jälgida konkreetse, sageli eluohtliku sündmuse toimumisest kuni pikaajaliste pealetükkivate, sundmälestuste tekkeni."

Nii on teadlased pikka aega otsinud viise, kuidas blokeerida seda traumaatilise mälu moodustumist, mis võib sageli viia PTSH-ni. Võimalike kasulike kandidaatidena on pakutud mitmeid ravimeid, alates vanast antibiootikumist nimega doksütsükliin kuni sageli kasutatava anesteetikumini propofolini.

See uuring keskendus põletikuvastasele ravimile, mida nimetatakse hüdrokortisooniks. Ravim on sisuliselt stressihormooni kortisooli sünteetiline vorm ja seda kasutatakse sageli immunosupressiivse ainena autoimmuunhaiguste korral.

Varasemad uuringud on leidnud, et paljudel PTSH-ga patsientidel näib juba algselt olevat madal kortisooli tase. Seega on oletatud, et madal kortisooli tase võib takistada võimet naasta pärast traumaatilist sündmust oma tavalisse olekusse ehk füsioloogilisse seisundisse ja mõne ravimi, näiteks hüdrokortisooni, manustamine varsti pärast traumat võib aidata neil selle sündmuse kiiremini unustada.

Selle hüpoteesi kontrollimiseks värbas Londoni ülikooli kolledži uurimisrühm 120 tervet täiskasvanut. Neile näidati kahte klippi äärmuslikust vägivallast Prantsuse filmist nimega Irreversible. Varasemad uuringud on näidanud, et selle filmi stseenid võivad pärast vaatamist tekitada häirivaid ja pealetükkivaid mälestusi.

Kohe pärast filmi vaatamist anti pooltele katsealustele kas 30 mg hüdrokortisooni või platseebot. Lisaks mõningatele vereanalüüsidele täitsid osalejad järgmise nädala jooksul igapäevaselt päevikut, registreerides mistahes pealetükkiva mälestuse ja kirja pannes selle erksuse.

Üldiselt teatasid hüdrokortisooni saanute rühma kuuluvad patsiendid järgmise nädala jooksul pealetükkivatest traumaatilistest mälestustest vähem. Siiski leidsid teadlased olulisi soopõhiseid erinevusi vastustes, eriti seotuna katsealuste suguhormoonide tasemega.

Kõrge algse östrogeenitasemega mehed näivad kõige positiivsemalt reageerivat hüdrokortisooni mälu kustutavale toimele. Kõrge östrogeenitasemega naised näitasid aga vastupidist efekti - hüdrokortisoon suurendas nende teateid pealetükkivatest mälestustest.

Samas kõrgem progesteroonitase meestel suurendas traumaatiliste mälestuste mõju kui neile hüdrokortisooniravi anti, kuid naistel sama ravi sõltumata progesteroonitasemest sundmälestuste teket ei mõjutanud.

"Meie töö näitab, kui oluline on teha hoolikaid katseid tervete inimestega, et välja selgitada, kas ja kuidas selline ravim nagu hüdrokortisoon võiks toimida," ütles Hennessy. "Lisaks näitab meie töö, et võivad olla tingimused, mis muudavad ravimi kahjulikuks."

Teadlased ei ole pimedad paljude hoiatuste suhtes, mis sellise uuringuga kaasnevad. Loomulikult on võimatu eetiliselt uurida, kas sekkumine blokeerib ka tegeliku traumaga seotud mälestused. Sa ei saa sõna otseses mõttes traumeerida katses osalejate rühma ja seejärel anda pooltele platseebot. Seega on videote kasutamine üks tehnika traumaatiliste sündmuste ohutuks modelleerimiseks, kuid on täiesti võimalik, et need uuringud ei ole analoogsed päriselu traumadega.

Teadlased saavad ka ainult oletada, kuidas hüdrokortisoon võib mõjutada traumaatiliste mälestuste kujunemist. Lisaks on veelgi suurem mõistatus, kuidas suguhormoonid võivad mõjutada mittetahtlikke mälestusi ja tulevane töö peab kindlasti uurima, kas teatud hormonaalsed profiilid võiksid seda tüüpi kortisoolipõhiste ravimeetodite jaoks sobivamad olla.

Uuring avaldati ajakirjas Translational Psychiatry.

Allikas: University College London

PTSH sümptomid

Tahtmatult meenuvad sundmõtted ja mälestused, õudusunenäod, taasläbielamised. Traumaga seotud kohtade, inimeste, tegevuste, sellest rääkimise ja isegi raskestiseostatavate üksikdetailide vältimine, mis teeb käitumise irratsionaalseks ning viib lõpuks üksilduseni. Tekib hulk negatiivseid emotsioone, enesesüüdistamist, enese alavääristamist, viha, pessimismi. Tavaline on ka kergesti ehmumine, ebaproportsionaalne reaktsioon sellele, näiteks tugev viha ja ennasthävitav käitumine. Lisaks ka unetus, pinged, tülid, töövõime langus jne. Sümptomid kujunevad tavaliselt järkjärgult kolme kuu jooksul pärast traumaatilist sündmust ning sellisel juhul vajab inimene arsti abi.