Mis meid tegelikult õnnelikuks teeb?

Foto: Nicole Michalou, Pexels

• Õnne ja heaoluni saab jõuda planeeti tapmata.
• Sissetuleku suurendamine aitab edasi teatud piirini.
• Kas suur energiakasutus teeb õnnelikuks ?

On aeg küsida, mis meid tegelikult õnnelikuks teeb, ütleb Stuart Capstick Kliimamuutuste Uurimiskeskusest.

Heaolust saadakse tavaliselt aru kui sissetulekute suurenemisest ning kaupade ja teenuste suuremast tarbimisest. Kuid kõrgem sissetulekute ja tarbimise tase ei ole tingimata seotud suurema õnnetundega. Suurem sissetulek ja suurem tarbimine on hoopis kasvuhoonegaaside heitkoguste kasvatamise mootoriteks.

Me peame panema energia ja selle tarbimise sinna, kus see toodab inimeste elukvaliteeti ja isiklikku õnne ning teeb seda tõhusalt ja praegusest võrdväärsemalt. 

Paljude jaoks on majanduslike muudatuste ja energiahindade tõusu ajal üha raskem õnne saavutada. Kuna kliimakriis ähvardab veel suuremate hädadega, on hädavajalik, et vähendaksime kiiresti heitkoguseid, mis ohustavad inimeste heaolu kogu maailmas.

Õnneks näitab seoste hoolikas lahtiharutamine teid, kuidas saavutada hea elukvaliteet samaaegselt tõhusate kliimameetmetega.

Subjektiivse heaolu ja eluga rahulolu – ehk siis õnne – näidud suurenevad üldiselt koos isikliku sissetuleku ja riigi SKTga. Seosed on aga keerulisemad, kui sageli arvatakse. Madalama sissetulekuga inimesed, kes on hädas elukalliduse tõusu tõttu, võivad eluga rahulolu oluliselt suurendada, kui materiaalsed tingimused paranevad. Kuid teatud tasemest kõrgemad sissetulekud võivad kaasa tuua hoopis üha väheneva õnnetunde. Piir, millisest sissetulekute tasemest õnnetunne enam ei suurene ja võib hoopistükis langeda, sõltub muidugi riigist. 

Kuigi õnnelikkuse kasv kipub sissetulekute kasvades raugema, ei ole mingeid märke, et  inimese süsiniku (ehk saastamise) jalajälg sissetulekute kasvades väheneks või pidurdukski. Ülemaailmselt on rikkaim 1 protsent inimestest – laias laastus igaüks, kes ületab 100 000 dollari sissetulekukünnise – vastutav süsinikdioksiidi heitkoguste eest, mis on kaks korda suurem kui maailma vaeseima poole kogusumma.

Teisalt - selle 1 protsendi rikkaimate hulka kuuluv inimene tekitab 75 korda suurema reostusjälje kui Maa vaesema poole inimene keskmiselt. Iseloomulik näitaja on seegi, et kõigi absoluutses vaesuses ehk alla 1,9 dollari päevas elavate inimeste vaesusest väljatoomine suurendaks maailma süsinikuemissiooni vaid 1 protsendi võrra - ka praeguse asjade korralduse juures.

Ühiskonna õnn ei sõltu ainult selle üldisest rikkusest, vaid pigem sellest, kuidas seda rikkust kasutatakse ja jaotatakse. Euroopas loovad tugeva tervishoiu- ja haridussüsteemiga riigid kodanike eluga rahulolu jaoks parima aluse. Võrdsemad ühiskonnad toimivad paremini paljude ühiskondlike näitajate, sealhulgas stressi, ärevuse, depressiooni ja sõltuvuse osas. Ka USAs tehtud analüüs on näidanud, et inimesed on olnud keskmiselt õnnelikumad suhteliselt võrdsete sissetuleku perioodidel.

Hea uudis on see, et need samad ühiskondlikud tingimused, mis toetavad inimeste heaolu – kvaliteetsemad avalikud teenused ja tervisekindlustus, samuti suurem sissetulekute võrdsus – suudavad seda teha suhteliselt madala energiakasutuse hinnaga. Ebavõrdsem ühiskond võib vajada kaks korda suuremat energiakulu inimväärse elatustaseme tagamiseks võrreldes nende ühiskondadega, kus on võrdväärsemad tingimused. 

Uuringud näitavad, et paljud õnne allikad ei sõltu suurest tarbimisest ega suurest energiakasutusest. Mitmed uuringud on näidanud, et säästev eluviis ja õnnelik elu ühilduvad ja tugevdavad üksteist. Keskkonnale positiivsete asjade tegemine võib aidata täita inimeste soovi elada oma väärtuste järgi ja maailma positiivselt muuta. Seost rohelise eluviisi ja õnne vahel on täheldatud mitmesuguste käitumisviiside puhul, kuid see näib olevat tugevaim tegevuste puhul, mis nõuavad isiklikku pingutust või suhtlemist teiste inimestega. Keskkonnahoidlik käitumine, looduskaitseline vabatahtlik tegevus, keskkonnasõbralike toodete ostmine on seotud õnnetundega sellistes riikides nagu India, Hiina, Brasiilia ja Suurbritannia ning puuduvad tõendid, et neid mõjusid vähendaks isiklik sissetulek või rahvuslik rikkus.

Kokkuvõtteks ütleb Stuart Capstick oma ajakirjas British Medical Journal (BMJ) avaldatud artiklis «Happiness that doesn’t cost the Earth», et energia ja tarbimise kõige väärtuslikumad kasutusalad on inimeste vajaduste, elukvaliteedi ja isikliku õnne saavutamise soovi tõhus ja võrdne rahuldamine. Kuna liigset saastet on meie ümber ikka veel liiga palju, on aeg küsida, mis meid tegelikult õnnelikuks teeb ja mis see meie planeedile maksma läheb.