ME SAAME HAKKAMA ⟩ Kui armastajatest saavad eemaldujad

Paarisuhtes emotsionaalselt eemaldunud on sageli oma mõtetes, unistavad muust elust. Foto: Shutterstock

Vaikne loobumine – quiet quitting – on sõnaühend, mis 2022. aastal on inimeste töökäitumise üht eripära kirjeldades popiks muutunud. Vahel kohtab seda tähistamas positiivset mõtteviisi ja käitumist, et kui tööaeg läbi, siis enam ülemuse telefonikõnet vastu võtma ja tööasju kodus lõpetama ka ei pea – töö ja eraelu piirid on paigas. Ja et koroonaaeg koos kaugtöö kohustusega aitas neid piire meelde tuletada.

Sagedamini aga räägitakse selles seoses nähtusest, kus töötaja annab töökohas endast vaid miinimumpanuse. Teeb ära absoluutselt hädapärase, nii et keegi vallandada ei saa, aga ei enamat. Et selline käitumine organisatsioonile kasu asemel kahju toob, on ilmne.

Vaiksest loobumisest või eemaldumisest peaksime vähemalt sama murelikult rääkima aga ka kõige lähedasemate suhetega seoses. Muu hulgas mõtiskledes, et mis on siis see miinimum ja mis maksimum, mida näiteks paarisuhtes olles peaks tegema. Kui töökäitumise tähenduses on vaikse loobumise jutul juures küsimus, mida saab teha organisatsioon ja juhtkond, et töötajal mõnusam oleks, siis paarisuhtes on ju kaks võrdset inimest.

Kas saab süda olla kuskil mujal?

Kui keegi hakkab emotsionaalselt suhtest eemalduma, siis tegelikult vastutavad ka sellel suhteperioodil suhte eest mõlemad võrdselt. Harva on nii, et üks on teinud kõik õigesti ja teine on see paha. Mida ootan endalt, mida eeldan teiselt? On’s ootused kokkusobivad – ja ega meie ootused kaaslasele ole suuremad, kui ise eales plaanin panustada?

Kui töörügamisega teinekord võib-olla üle võlli minevas kultuuris ongi mõistlik töö ja eraelu piire meelde tuletada ning kogu identiteeti ja hinge ei peaks ehk praeguse ametipostiga siduma, siis kuidas mõtestame selles kontekstis paarisuhet? Kas suhtes saab olla nii, et süda on kuskil mujal? Kas paarisuhe saab olla meie identiteedi perifeerias eksisteeriv pelk aksessuaar? Et täidad oma hädapärased kohustused ära ning siis ongi piisav ja hea?

Kui eemaldumine on toimunud õige vaikselt ja väga väikeste sammude kaupa, võib kesta aastaid, enne kui partner otsekui ärkab ja märkab.

Paarisuhetele mõeldes on quiet quitting muidugi värske nime andmine juba ammu teada-tuntud nähtusele, mida iseloomustab nii psühholoogilise kui füüsilise distantsi suurendamine. Suhtes muututakse kõrvalseisjaks. Lähedus igas mõttes väheneb: ei räägita päris-jutte, üksteist ka ei kallistata. Seks on heal juhul pelgalt tehniline sooritus. Ükskõiksus mitte lihtsalt ei suurene, vaid saab ühel hetkel tüdimuse ja põlguse varjundi. Suhet ja partnerit talutakse, ei enamat. Otseselt partnerile ei vastanduta, konflikte ei pruugi sellises suhtes üldse ollagi – aga selle asemel on imelikud torked ja pilgud, ebamääraste lubaduste jagamine ja neist loobumine, hämamine.

Jah, nagu töölgi vaikse loobumise korral, tehakse ka siin vaid miinimum – koos elades on tunne, et ollakse pigem korteri- või majanaabrid, kes elavad paralleelelu. Teise vastu ei tunta huvi, ei küsita tema päeva ega mõtete kohta. Partnerit ei taheta rõõmustada, tema vajadustele ei mõelda. Koos ei taheta aega veeta – kõik muud elusfäärid ja inimesed on tähtsamad. Ka siis, kui partner on samas ruumis, käitutakse, nagu teda poleks.

Tulevikuplaanidest ka ei räägita: kes on kooselus, ei taha kuuldagi abiellumisest või laste saamisest. Ikka leitakse põhjus end neist teemadest välja nihverdada. Ei saa kõike plaanida, ei tea ju, mis elu toob – on nagu on. Selliseid ebamääraseid seletusi võib sageli kuulda vabanduseks. Aga vahel ei ole isu teha ka suvepuhkuse plaane või rääkida korteriremondiks raha kogumisest.

Vahe märkamine on valus

Emotsionaalselt eemaldunu on sageli oma mõtetes, unistab muust elust. Ka harjumuspäraste poolkohustuslike ühiste ettevõtmiste – on see siis perereis või suguvõsa kokkutulek – ajal leiab ta võimaluse olla rohkem omapead, partnerist eemal. Kui varem oli tavaks üksteisele pärast tööd helistada või saata mõni armas sõnum, siis see on nüüd minevik. Vahel jääb mulje, et partnerile püütakse anda põhjust vihastada või lausa lahku minna – aga seda loodetakse teha nii, et ise saaks uskuda, et asi on partneris.

Vaiksest eemaldumisest ja selle mõjust on vahel lihtne, vahel aga väga raske aru saada. Kui minevikus on suhe olnud soe ja lähedane, siis vahet märgatakse ja see märkamine on valus. Aga kui eemaldumine on toimunud õige vaikselt ja väga väikeste sammude kaupa, võib kesta aastaid, enne kui partner otsekui ärkab ja märkab. Vahel püütakse end petta, enda väljalülitamine suhtest aetakse segi sellega, et paarisuhe aja jooksul muutubki: oh, mis nüüd meie – armunutel on kirg ja käest kinni hoidmine, me juba mitu(kümmend) aastat koos.

Teinekord vabandatakse end või partnerit välja ka sellega, et suhtesse ei tohigi uppuda, inimestel peab paarisuhtes omaenda elu ka olema ja suhtele ei saa rajada kogu elu. Tõsi, uppuda ei maksa – aga asi pole omaenda elus ja piirides, vaid lähedusetundes. Kas meid on selles paarisuhtes kõrvuti elamas kaks või üks? Ja kui tegelikult on üks, siis miks me ikkagi koos oleme?

Teineteise vastu huvi ei tunta, aga ka ei tülitseta

• Põhjuseid, miks vaikne loobumine või eemaldumine aset leiab, on väga erinevaid. Meenutame ajalugu: kuna aastasadu – et mitte öelda tuhandeid – oli perekond eelkõige majandusüksus, siis ei olnud suhte loomisel lähedustunne kõige tähtsam nagunii. Võeti naaberküla enam-vähem adekvaatne ja töövõimeline noormees või neiu endale kaasaks, vanemad ja kosjasobitajad panid asjad paika.
• Ka siis, kui 21. sajandil elav inimene on oma vanemate näitel kogenud, et paarisuhtes elataksegi paralleelset elu – teineteise vastu huvi ei tunta, aga ka ei tülitseta, kodune elu tundub pealtnäha enam-vähem toimivat –, siis ei pruugi ta osata muud tahtagi, teistel alustel suhte loomisest rääkimata. Kuskil südames on vahel tühi tunne, filmidest aimub teiselaadse suhte võimalust, aga sinnapaika see jääb.
• Eemaldumine toimub ka siis, kui saadakse aru, et asjad on suhtes valesti, aga enam ei taheta suhtesse n-ö investeerida. Varem on omal moel püütud, aga nüüd on mõistus otsas ja emotsionaalselt eemaldudes loodetakse vähem haiget saada. Selle juurde käib ka oskamatus oma suhtega seotud vajadustest ja igatsustest rääkida.
• Kui mõlemal suhtepartneril on probleemidega toimetulekul põhiline viis see, et probleeme üritatakse viimase hetkeni eitada, siis viib see samuti vaikse loobumiseni. Sageli pole see protsess üldse teadlik: mõlemal võib olla küll ebamäärane tunne, et suhtes triivitakse justkui teineteisest kaugemale ja nii pole hea, aga mis täpselt toimub, sellest ka aru ei saa.
• On ka inimesi, kes kipuvad erinevates kontekstides valima vaikse loobumise ja emotsionaalse eemaldumise – sel hetkel, kui nad tajuvad, et töö- või lähisuhe ei vasta ootustele. Seal taga on tihti madal enesehinnang: ma ei saa midagi muuta, ma ei saa ka uut suhet otsida, pean püüdma leppida.
• Vahel võib eemaldumine olla ka ühe poole teadlik valik. Suhe on ebameeldivaks muutunud, aga eri põhjustel ei ole võimalik lahku minna – seega püütakse teisega minimaalselt kokku puutuda. Jah, vahel võib olla taustal ka kõrvalsuhe. Kui pole selge, mis sellest saab või mida peaks ette võtma senise püsisuhtega, distantseeritakse end muu hulgas sooviga vähem süüd tunda ja mõelda, kuidas edasi. Eemaldumine võib olla ka lahkumineku eelfaas, kui üks on juba otsustanud, aga loodab endale ja kaaslasele teha asja kergemaks nii, et lõpuks mõtlevadki mõlemad ainult väljakolimisest.
• Teinekord võetakse endale ka märtriroll, mis tuleb vanadest soostereotüüpidest. Mees võib mõelda, et ta püsib kangelaslikult – ent eemaldudes – suhtes, sest naine ei saa võib-olla üksi hakkama, lastega naisel oleks raske, kust ta kedagi uut enam leiab, rahagi napiks ja üldse ei jäta õige mees naist maha. Naine võib ent mõelda, et mees ei saa ju koduste praktiliste asjadega hakkama, lastega ammugi mitte või hoopis sedapidi, et mööndakse endale, et jah, mehe majanduslik tugi on vajalik ja seega ei saa naine endale lahutust lubada – aga ega see ei tähenda, et suhtesse südamega jäädakse.
• Nii-öelda halbade suhtest eemaldumise viiside kõrval on aga ka positiivne. Selline, kus mõlemad on teadlikud ja vaat et kokku leppinud, et praegu on aeg, kus suhte jaoks ressursse on ühel või mõlemal vähe. See võib olla pööraselt kiire aeg ülikooli lõpetamisega seoses või start-up’i käivitamise ajal, aga võib ka olla ajutine vajadus mõne pereliikme eest rohkem hoolitseda. Tõsi, selle variandi positiivsus lõpeb kohe, kui ajaliselt raamistatud ajutisest eemaldumisest saab harjumus – ja alati leitakse uusi kiireid tööasju, hooldatavaid või lihtsalt kuskilt tunne, et suhtes võikski pingutada teine.

Eemaldumisest tuleks partneriga rääkida
 

Ükskõik, kas märkad vaikset eemaldumist enda või partneri juures – võta see jutuks. Ei, see pole mingi mugav jutt ja eeldab üksjagu julgust, aga kas tõesti on parem võib-olla aastaid kulutada lahkumineku ootamisele või tiksuda suhtes, kus rõõmu enam ammu pole? Kas ma väärtustan piisavalt enda – ja partneri – eluaega, või arvan, et seda võib lihtsalt suhtes tiksumisele kulutada?

Püüa eemaldumisest rääkides mitte teist süüdistada, kirjelda oma emotsioone ja väljenda soovi, et sa oled valmis ka midagi tegema, et suhe oleks kas parem või et saaksite selgemalt suheldud – isegi kui see võib tähendada lahkuminekut. «Ma olen mures, et me ei käi enam koos väljas/ei räägi enam nii palju teineteisega/ei kallista/ei märka teineteist – ja ma mõtlen, kas me saaks midagi ette võtta, et asi muutuks» on kindlasti parem kui «Kas sul on mõni teine, et sa minust enam üldse välja ei tee?»

Mõtle, millised on su ootused suhtele. Kui see on keeruline, siis mõtle: kas ma tahan elada nagu mu oma vanemad? Kuidas selline elu tundus? Või mis emotsioone ma tahaks tunda? Milleks mulle üldse teine inimene kõrvale?

Kui märkad partneri eemaldumist, siis püüa meenutada, kui kaua see on juba nii olnud või millal seda märkasid. Vahel on see seotud mõne tüliga ja valusate sõnadega. Vahel keerulise eluperioodiga, vahel aga nn tühja pesa sündroomiga – kui lapsed kasvavad suureks ja kodust lahkuvad. Kui ka tundub, et see on juhtunud kuidagi niisama, siis ei tähenda see, et sellega peaks leppima.

Kui tundub, et oled ise suhtes justkui see eemalduja, siis võiksid mõelda, mis on selle taga. Armastad partnerit küll, aga tunned abitust ega oska midagi paremat teha – peaasi, et poleks tülisid? Üks valus seik pani sind mõtlema, et ei, sa rohkem partnerit ei usalda ja suhtesse ei panusta? Oled väsinud suhte heaks pingutamast? Pole kunagi osanudki teistmoodi olla, juba su vanemad elasid samamoodi? Tahaks väga paremat suhet, aga ei oska sellest partnerile kuidagi rääkida?

Sellega, et paarisuhte asemel on toakaaslaste-majanaabrite läbisaamine, lepitakse vahel põhjusel, et lahkuminek kardetakse olevat lastele kahjulik. Võid aga mõelda ka nii: kas sa soovid, et su lastelgi oleks tulevikus samasugune paarisuhe? Et nad ise käituksid suhtes nii või et neil oleks selline partner? Kas nad oleksid siis õnnelikud?

Pea meeles, et kui suhe tundub niru ja sa pole seal tegelikult õnnelik, siis valikud pole mitte vaid suhtesse jäämine või lahkuminek. Ka vaikne eemaldumine on valik – aga valida saab ka suhte paremaks muutmise.