Ema: lastearst kahtlustas pojal leukeemiat. Selgus, et ta jõi liiga palju oma lemmikjooki

Pilt on illustratiivne. Foto: Shutterstock

«Tavalisel kontrollil ütles lastearst, et ta on mures selle pärast, kui kahvatu mu poeg välja näeb,» jagab Laura Donovan Insideris. Hiljem tunnistas arst emale, et kahtlustas lapsel leukeemiat. Kurja juur peitus aga liialt suures muidu tervislikuks peetava joogi koguses.

Väikesele Johnnyle, kes sündis pandeemia esimesel aastal, tehti täielik vereanalüüs, mille tulemused viitasid tõsisele rauapuudusele. Poisi hemoglobiinitase oli vahemikus 4,5–5,6; tema vanuses on normaalne vahemik 10,9–15. «Tema aneemia oli nii tõsine, et tal oli tekkinud kaasnev südamekahin,» räägib Donovan.

«Olin üllatunud, kui arst ütles, et ta kartis salaja leukeemiat,» märgib Johnny ema. «Õnneks polnud süüdi mitte verevähk, vaid lehmapiim.» Selgus, et poiss oli järjepidevalt joonud lehmapiima peaaegu kaks korda rohkem kui soovitatav kogus.

Johnny jõi umbes 890–1200 milliliitrit piima päevas, mis on oluliselt enam kui tema vanuserühmale soovitatud 470–700 milliliitrit. «Ma ei teadnud, et kaltsium võib raua imendumist pärssida,» tõdeb ema.

Johnny sai kohe esimese rauaülekande ja järgmisel nädalal veel teise. Samuti hakkas ta võtma ülepäeviti rauapreparaate ja tema näitajad normaliseerusid.

«Johnny sündis pandeemia esimesel aastal, nii et minu stressitase oli pikka aega kõrge. Ootasin oma vanema poja vältimatut autismidiagnoosi ja kohanesin pärast teise riiki kolimist uue linnaga. Nii et kui Johnny hakkas aastaselt jooma lehmapiima ega tahtnud kunagi midagi muud, ei püüdnud ma tema käitumist parandada. Rahu hoidmiseks kallasin muudkui,» ütleb Donovan.

Johnny hematoloog ütles, et enamik vanemaid ei tea, et liiga palju piima võib kaasa tuua probleemi.

«Hematoloog ütles mulle ka, et enamik lapsi on pärast aneemiast paranemist täiesti erinevad inimesed, kuna kehvveresus võib põhjustada peavalu, nõrkust, väsimust ja paljusid muid probleeme. Johnny tundis end pidevalt halvasti, kuid ei osanud mulle seda öelda. Mu abikaasa ja mina kahetseme, et eeldasime, et Johnny oli tujukas, kui ta oli sõna otseses mõttes ahastuses.»

Pärast aneemiast paranemist pakatab Johnny energiast, naeratab kõigile, keda näeb, ja jutustab innukalt mänguloomadega – see on ema sõnul terav kontrast sellele, kui poiss alustas ja lõpetas oma päeva pisarates.