Jalgrattaga tööle ja koju sõitmine aitab alandada südamehaiguste- ja vähiriski.
Üllatav hommikune tegevus vähendab vähiriski
Viis aastat kestnud suuremahulises uuringus jälgisid Suurbritannia teadlased 250 000 inimest. Uuringus jälgiti inimesi, kes olid tööle minnes ja tulles pigem füüsiliselt aktiivsed või passiivsed.
Uuringust selgus, et nende haiguste ennetamisel oli mõnevõrra kasu ka kõndimisest. Kõndimisest saadud kasu oli igal juhul suurem kui ühistranspordi või autoga tööl käimisel.
Glasgow' meeskond tõdes, et rattaga sõitmiseks ei olnud enam vaja tahtejõudu, kui see sai osaks töörutiinist.
Uuringu ajal suri osalejatest 243 inimest, 3748 uuritaval diagnoositi vähk ja 1110 esinesid südameprobleemid. Uuringu käigus selgus, et regulaarne rattaga sõitmine alandas mistahes põhjustel suremise riski 41 protsenti, nende inimeste hulgas esines vähki 45 protsenti vähem ja südamehaiguste tekkerisk oli 46 protsenti madalam.
Ratturid sõitsid nädalas umbes 30 miili ehk natuke üle 48 kilomeetri. Mida rohkem nad sõitsid, seda paremaid tulemusi nad tervise seisukohalt said. Terviseriskid vähenesid isegi neil inimestel, kes kombineerisid ratta ja ühistranspordiga tööl käimist. Ka kõndimine vähendas südamehaiguste teket, kuid seda vaid juhul, kui nädalas käidi üle 6 miili ehk üle 9,5 kilomeetri. Rattaga sõitmist peeti kõndimisest paremaks treeninguks, sest see kestis kauem ja oli intensiivsem.
«See on tõesti selge tõend, et aktiivselt tööl käivatel inimestel, eriti jalgrattaga tööl käivatel inimestel, on väiksem haiguste tekkerisk,» rääkis dr Jason Gill Glasgow' ülikoolist BBCs. Ta lisas, et iga päev rattaga tööl käimine vajab tahtejõudu. Samuti on tarvis head infrastruktuuri, mis toetaks jalgrattaga liikumist.
Suurbritannia vähiuurija Clare Hyde tõdes, et see uuring aitab rõhutada igapäevase aktiivsuse olulisust. «Sa ei pea minema selleks jõusaali või osalema maratonil,» rääkis ta. Spetsialist lisas, et kõik, mis teeb natuke higiseks ja võtab hingeldama, aitab meil liikuda tervislikuma elu juurde.
Uuring avaldati ajakirjas British Medical Journal.