K, 8.02.2023

RAAMATUSOOVITUS ⟩ Millist hinda peab maksma aitaja?

Ly-Marleen Tamme
, Terviseportaali reporter
Millist hinda peab maksma aitaja?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Pilt on illustreeriv.
Pilt on illustreeriv. Foto: Shutterstock

Kas tead, mis on haiguspäevade statistika järgi Norra kõige kurnavam ja tervist kahjustavam töö? Vastuse kui ka põhjenduse sellele küsimusele leiab Norra psühholoog Per Isdali raamatust «Aitamise hind».

Suure edumaaga on tipus need, kes töötavad sotsiaalvaldkonnas ja tervishoius. «Tervishoiu- ja hoolekandevaldkonnas paistab areng liikuvat selles suunas, et abi tuleb anda kiiremini, lühikese ajaga tuleb ravida suuremat hulka inimesi ja abi tuleb üha suuremal määral osutada juhendi järgi ning kontrollitult. Paljud töötajad tunnevad, et nad peavad töötama üha rohkem, suutes ise üha vähem oma tööd juhtida ja töö korraldamisel kaasa rääkida. Paljud töötajad tunnetavad ka pidevalt lisanduvaid nõudmisi aeganõudvale registreerimisele ja dokumenteerimisele. Majandus on üha tähtsam suunav põhimõte. [...] Tunnen end üsna kindlalt, kui väidan, et aitajate enda psüühilised raskused või reaktsioonid on olnud suur tabu,» kirjutab Isdal oma raamatus.

Kes aitab aitajat ja mis on aitamise hind?

Läbipõlemine hakkas pärast 30 aastat tööd äärmiselt vägivaldsete inimestega märku andma üsna kummalisel moel. Kui Isdali käest küsiti «Kuidas sa jaksad nende jubedate asjadega töötada?», vastas ta psühholoogile omase rahulikkusega, et tema tunneb oma tööst rõõmu, sest see on just see, mida ta teha soovib. Ajapikku hakkasid need küsimused Isdali jaoks tunduma rumalad ja ta lausa vihastas neid kuuldes.

«Selle raamatu mõte hakkas aastaid tagasi idanema rumalate küsimuste pärast. Mulle esitati nii palju rumalaid küsimusi. Korrektsem oleks öelda, et need olid küsimused, mida mina rumalaks pidasin. Ma olin neist nii tüdinenud. Ja ärritunud. Ma peaaegu ei saanudki kusagile minna ega kellegagi kohtuda, ilma et mulle oleks esitatud rumalaid küsimusi. Küsijad olid võõrad, sõbrad, kunagised ülikoolikaaslased – kõik. Kõige hullem oli see, et pidevalt kordus üks ja sama rumal küsimus: «Kuidas sa jaksad nende jubedate asjadega töötada?»

Rumalad küsimused saavad sageli rumalaid vastuseid. Ma ei saanud küsimusest aru, sest minu meelest oli mul imeline töö. See, et sama küsimust ikka ja jälle esitati, tundus mulle seega täiesti kohatu.»

Per Isdali raamat «Aitamise hind».
Per Isdali raamat «Aitamise hind». Foto: Apollo Raamatupood

Sotsiaal- ja tervisevaldkonnas töötavad inimesed seisavad silmitsi läbipõlemise, kaastundeväsimuse, sekundaarse trauma, erinevate hirmude ja mittemõistmisega. Üks põhjus, miks sellest väga palju ei räägita, on see, et aitaja töö mõjud ei paista väljapoole. Need jäävad inimese sisse. Psühholoog kirjeldab oma raamatus aitajaid kui professionaalseid altruiste. Kuid sellel on oma hind, mille mõjud võivad avalduda alles aastate pärast.

«Enamik teiste aitajatest on tugevad ja suudavad taluda säärast, mille peale teised inimesed minestaksid, kohkuksid, oksele hakkaksid või kokku kukuksid. Nad on võimelised seda taluma, reageerimata üle ja kaotamata kontrolli iseenda üle. Kuidas see neil õnnestub? See on küsimus, mida olen elus korduvalt esitanud. [...] Osa vastusest peitub treeningus ja kogemuses: me harjume asjadega.

[...]

Üksteist aastat pärast «vägivallaterapeudiks» hakkamist paluti must ühel kursusel öelda paar sõna selle kohta, mida töö meiega teeb. [...] Seda oli üpris lihtne kirjutada, aga palju hullem pärast ette lugeda. Ma kirjutasin järgmist:

«Tegelikult jään ma haigeks ja tunnen end halvasti kõigest sellest jubedast, mida mulle räägitakse ja millega ma tegelen. Ma olen inimesena muutunud, enamikul öödest näen ma vägivaldseid luupainajaid. Pidevalt vilksatavad mu alateadvusest läbi kohutavad pildid. Näiteks kui panen oma lapse mähkimislauale, võivad silme ette kerkida pildid vägivallast, mille kohta olen eelnevatel päevadel kuulnud. Mind vaevavad nii peavalu kui ka keskendumisraskused, samuti erinevad seedehäired. Tegelikult olen ma kaotanud täielikult lootuse ja arvan, et ma teen täiesti mõttetut tööd. Ühelgi patsiendil ei hakka parem. Paar korda on mul tekkinud tahtmine oma kliendid maha lüüa ja aeg-ajalt tulevad mulle pähe jubedad mõtted vigastada neid, kes mulle rõõmu valmistavad. Tekib äkiline impulss lüüa. Tunnen, et kõikjal on peksjad, pedofiilid ja vägistajad ning ma ei julge oma lapsi majast välja lasta. Olen kodus sageli pahane, norin töö juures tüli ja leian, et kõik teised on idioodid. Vihkan palju ja paljusid. Ma ei taha enam inimestega suhelda, eelistan kodus telekast mingit jama vaadata. Lisaks on mul tekkinud kummaline maitse, näiteks on mulle hakanud meeldima kantrimuusika ja romantilised komöödiad. Mul on häbi! Aga muidu on mul kõik hästi.»»

Novembris toimus Tallinnas Nordic Hotel Forumis elamus- ja inspiratsioonikonverents «Aitamise hind», mille eesmärk oli pakkuda abistavate erialade esindajatele enesehoiuinspiratsiooni ja praktilisi tööriistu. Päeva avas Norra psühholoog Per Isdal, kes on raamatu «Aitamise hind» autor. Veel astusid üles psühhoanalüütiline terapeut ja juhtimiskoolitaja Mare Pork ning psühholoog ja Tallinna Ülikooli õppejõud Aleksander Pulver.

Konverentsi korraldas sotsiaalkindlustusamet ja Verge Eesti. Verge Eesti juhi Airiin Demiri sõnul on konverents midagi, mida abistajad väga vajavad ning annab võimaluse tõsta fookusesse, kui palju tegelikult aitaja peab endast andma, selleks et teine inimene saaks abi.

Kui sul on liiga raske, eks siis mine ära!

Per Isdal kirjeldab tabavalt oma raamatus seda, mida võib töö inimestega kaasa tuua ja kuidas see aitaja enda ja ka lähedaste elu muudab. Aitajad on nagu karastatud teras, nad soovivad maailma paremaks teha, kuid unustavad sealjuures inimliku omaduse – empaatia. On asju, mida me võtame tahes-tahtmata südamesse.

«Me salvestame endasse kõik, millega töös kokku puutume. Füüsiliselt, emotsionaalselt, mõtete või meeltega. Mingil määral mõjutab meid kõik see, millega kokku puutume. Enamik sellest, mida kogeme, lihtsalt möödub. Me võtame selle vastu, registreerime, ja siis liigub meie tähelepanu edasi järgmise olukorra juurde. Enamik kogemustest läbib meid märgatavat jälge jätmata. Kuid mõni asi jääb pidama. Pideva jäljena, püsiva mälestusena või halvimal juhul püsiva murena.

Aitajad teavad seda. Need, kes on puutunud kokku sadade või tuhandete klientidega, teavad, et on mõned kliendid ja olukorrad, mis jäävad igaveseks meelde. Need on üksikud mälestused, mis ei tuhmu.»

Kuidas aitajaid paremini aidata? Psühhoanalüütiline terapeut ja juhtimiskoolitaja Mare Pork toob välja täienduskoolituste ja supervisoonide olulisuse, sest just sellised sündmused võimaldavad kohtuda sarnaste ametialade esindajatel, kellel on raskusastmelt võrreldavad tööprobleemid. Nii täiendkoolitusi kui ka supervisioone kasutatakse juba praegu väga palju, sama kehtib kovisioonide kohta.

Psühhoterapeut, koolitaja ja professor Mare Pork.
Psühhoterapeut, koolitaja ja professor Mare Pork. Foto: Erakogu

«Aina rohkem muutub ka tööandja vastutus, mil viisil saab ta olla oma kolleegide suhtes rohkem arvestav, realistlik ja karmlahke,» nendib psühholoog. Töötajate tervisest hoolimine muutub aina populaarsemaks, on tekkinud juurde võimalused täiendavateks terviseuuringuteks kui ka psühholoogiliseks abiks.

«On selge, et psühholooge, psühhiaatreid või sotsiaaltöötajaid ei jätku, kuid inimesed saavad aina professionaalsemalt olla ise enda psühholoogid, õppides järjest paremini oma keeruliste tunnetega toime tulema ja lihvida oskust olla enda jaoks olemas. See on täiesti võimalik, sest inimesed loevad palju ning on õppinud tunnetest rohkem rääkima ja olema järjest teadlikumad – ma usun igapäevapsühhoharidusse,» räägib Pork.

Äkki kolleegid ei mõista või tööandja pahandab – hirm mitterääkimise ees võib olla tuttav paljudele aitajatele. «Ära võta tööd koju kaasa!» öeldakse nii mõnegi teise eriala puhul, kuid eriti teravalt mõjutab see inimestega töötavaid inimesi. Kõige endale hoidmine ja kannatamine ei ole lahendus.

«Liigagi paljud sotsiaalvaldkonna ja tervishoiutöötajad ei räägi, kuidas nad end tunnevad. Mõned varjavad oma raskusi või koormat tagajärgede kartuses: äkki hakkavad kolleegid muidu viltu vaatama või tööandja karistab. Mõnikord võis hirm olla põhjendatud. Näiteks kui töötad asenduskohal ja tööandja ei mõista eriti tööga kaasnevat koormust. [...] Ka mõned ülemused võivad jääda töötajate koormuse suhtes ükskõikseks. Üks võimalik repliik nende suust võib kõlada: «Kui sul on liiga raske, eks siis mine ära!»

Enamasti ei suuda me siiski ise märku anda, kuidas meil läheb. Üks põhjus võib olla lünklik arusaam tüüpilistest stressireaktsioonidest. Teine põhjus võib olla hirm näida nõrk.

Nõuanne «hoolitse selle eest, et sul oleks väljaspool tööd hea elu ja head suhted», või «hoolitse selle eest, et sul oleks väljaspool tööd elu» kõlavad ehk banaalselt, kuid pole seepärast veel vähemtähtsad. Aastatega olen kohanud paljusid aitajaid, kes lisaks nõudlikule tööle elavad ka väga nõudlikku elu. Nõudliku elu all pean silmas näiteks seda, et nad elavad vägivaldses suhtes, vastutavad ainuisikuliselt raskelt haige või puudega lapse eest või kannatavad majanduslikku kitsikust. Üldiselt on inimesed tohutult tugevad. Nad on võimelised kannatama pikka aega täiesti uskumatut koormust. Kuid liiga palju pole mõistlik kannatada. Lõpuks võib kehvasti minna. Pole põhjust arvata, et ülekoormatud abistaja suudaks pikemat aega anda head abi, seetõttu laieneb tema ülekoormus ka meie klientidele.»

Muljeid jagab konverentsil osalenud lähisuhtevägivalla nõustaja Merli Kaunissaar:

Per Isdali raamatust kõnetas osa, mis rääkis sekundaarsest traumast. See tähendab, et sa ise ei koge traumat füüsiliselt, kuid klientide lugude kaudu salvestub trauma abistaja ajju ja tekib efekt, nagu oleks aitaja ise selle läbi elanud. Ka mina tõdesin, et räägin üsna tihti õõvastavaid lugusid nii oma kolleegidele kui ka lähedastele, adumata, kuidas nemad nende teadmistega võivad toime tulla. Maailm meie ümber on kohati hirmus ning mina kui aitaja ei peaks seda oma nõustatavate lugudega teiste inimeste jaoks hullemaks tegema. Muidugi siinkohal ei tohi ära unustada seda, et õigel ajal ja õiges kohas tulebki see endast välja laste, et rasked lood endasse ei jääks.

Lähisuhtevägivalla nõustaja Merli Kaunissaar.
Lähisuhtevägivalla nõustaja Merli Kaunissaar. Foto: www.merlikaunissaar.ee

Ausalt öeldes olen ka mina tundnud frustratsiooni oma nõustatavate suhtes. «Miks ta juba ära ei tule?», «Kui palju ta veel end laseb peksta?» või «Võin kihla vedada, et hiljemalt jõuludeks on oma vägivallatsejast mehe juures tagasi.» Tegelikult on ju nii inimlik neid mõtteid mõelda. Kui seda raamatust lugesin, mõtlesin kirjutada n-ö «aitamise pahupoolest», kuid kartsin, et sellel võib olla vastupidine mõju, et need, keda aitan, hakkavad mõtlema, et koormavad mind, või tunnevad veel suuremat häbi tagasiminekust. Siinkohal on abiks see, et ma ju tean, kui raske on ära tulla. Ma andsin mitmeid kordi uusi võimalusi, ikka ja jälle läksin tagasi. Teiseks lohutab mind statistika, ohver lähebki keskmiselt kaheksa korda tagasi, enne kui vägivallatseja juurest lahkub. Olulisem on aga see, et isegi kui ohver on 100 korda tagasi läinud, on tal kuskil keegi turvaline inimene, kes on valmis teda alati n-ö kinni püüdma.

Nii nagu Per Isdalil oli päevas mitu rasket klienti, tean ka meil Eestis terapeute, kelle tööpäevad on raskete klientide raskeid teemasid täis. Tean, et nad ei taha kedagi ukse taha jätta, nad mahutavad mingit moodi erandkorrajuhtumid oma vastuvõtuaegadesse. Teiseks on vastuvõtuajad võimalikult lühikesed, et jõuaks maksimaalse arvu kliente päevas vastu võtta. Sellel on aga vastupidine efekt, abistaja tunneb, et ta ei jõua kõiki abistada, tal ei ole kliendi jaoks piisavalt aega.

Sarnasust leidsin neis stamplausetes, mida inimesed küsivad või ütlevad: «See töö, mida sa teed, on kindlasti raske!», «Mina küll nii rasket tööd ei suudaks teha!». Isdal ütles oma raamatus, et ta armastas oma tööd, kuid kui selliseid lauseid palju esitatakse, siis hakkad lõpuks mõtlema, et aga äkki see ongi õudne. Omast arust aitad teisi, aga ühiskond näeb sinu tööd eriti raskena.

Kuidas ma enda vaimset tervist hoian? Vahel enne magama jäämist kasutan voolava jõe tehnikat. Kujutan ette, kuidas kõik emotsioonid, mis mul on mõne looga tekkinud, lasen endast läbi, peast varbaotsteni. Kui varem võisin naiste muresid telefonis tunde kuulata või südaööni vestelda, siis nüüd olen kehtestanud ajapiirangud, vahel tuleb ette erandeid, aga üldiselt olen suutnud sellest kinni pidada.

Miks peaks sellest teemast rohkem rääkima? Usun, et juba sellepärast, et meil on ühiskonnas nii tabu olla haavatav. Kui keegi ebaõnnestub, näidatakse tihtipeale näpuga, kui rumal ja saamatu ta on. Tihti kardetaksegi eksida, sest teiste poolt tuleb halvakspanu. Muidugi kõige suuremad kriitikud oleme enda suhtes me ise. Katsu sellise süükoormaga elada, eriti kui oled veel aitaja, kes peaks olema kui raudnael. Aga ka aitaja on täpselt samasugune inimene nagu tema aidatav. Kõik oleme inimesed ja inimene õpib ka eksimuste kaudu. Keegi ei sünni siia ilma kõiketeadja ja oskajana. Tegelikult mulle ei mahu üldse pähe suhtumine «Ise on psühholoog, aga ei saa enda eluga hakkama», aga kas kirurg teeb endale ise südameoperatsiooni? Ehk ilmestab see seda, miks peab ühiskonnas rääkima kaastundeväsimusest, sekundaarsest traumast ja sellest, kuidas me ei tohiks kunagi teisi maha teha tema eksimuste või raskemate aegade puhul.

Märksõnad
Tagasi üles