Eesti laste ja noorte diabeediühingu diabeedikoolitaja Sirje Multram ütleb, et kui klassis on diabeedihaige laps, peavad selle haiguse kohta olema teadmised ka neil, kes teda ümbritsevad. Ehk siis lapse vanematel, õpetajatel ja kooli personalil ning isegi kaasõpilastel. Seega käib Multram koolist kooli diabeedist rääkimas.
Ühingu andmetel on Eestis umbes 800 alla 18-aastast diabeeti põdevat last-noort. Neist umbes kaks kolmandikku on koolieas. «Diabeet pole põhjus jääda kõrvale aktiivsest õppetööst ja sõpradega suhtlemisest. Mul on väga hea meel, et koolidirektorid ise meie ühingu poole pöörduvad ja meid külla, oma personali koolitama, kutsuvad,» rõhutab Multram.
Diabeet ehk rahvakeeli suhkrutõbi on krooniline haigus, mis tekib, kui kõhunääre ei tooda piisavalt insuliini või kui organism ei suuda seda efektiivselt kasutada. Lapse ja noorukieas haigestutakse 1. tüüpi diabeeti ja pole teada, mis selle tingib. «Kui keegi teaks öelda, millest see tekib, oleks ta Nobeli preemia laureaat,» tõdeb diabeedikoolitaja. «Igatahes ei tule see kindlasti magusa söömisest, sõna «suhkruhaigus» tuleneb hoopist veresuhkrust, mis diabeeti põdejal suures vahemikus kõigub. Hea on aga see, et seda haigust osatakse lastekollektiivides palju paremini märgata, seda diagnoositakse kiiremini ja koolid ja lasteaiad oskavad nüüd selliste lastega tegeleda.»
Diabeedist annab märku päris mitu sümptomit. Sirje Multrami sõnul hakkab laps tuntavalt rohkem jooma, tal on pidev janu. Ja siis muidugi tuleb ka sagedamini tualetis käia. «Niisiis tasub tähelepanu pöörata õpilasele, kes hakkab tihti tunnist välja paluma,» soovitab spetsialist õpetajatele. Lisaks kaasneb üldine halb enesetunne, laps on väsinud ja loid.
Sümptomid sobivad kokku päris mitme haigusega, mõnikord võivad vanemad lapse halva enesetunde kirjutada hoopis koolistressi süüks. «Ma ütlen ikka, et ärme pane kõiki haigusnähtusid vaimse tervise patta. See teema on praegu teravalt üleval ja osalt on kaebused isegi sarnased, aga enne kui hakata otsima murede põhjust psüühikast, võiks igaks juhuks mõõta veresuhkrut,» soovitab Multram, kelle sõnul oskavad kooliõed juba väga hästi sümptomite pealt järeldusi teha.
Kui peres on diabeedi diagnoosi saanud laps, on ülioluline, et see info jõuaks ka kooli. «Kõige võti on koostöö,» rõhutab Sirje Multram. «Kui kõik koostööketi lülid on tugevad, saab diabeeti põdev laps kenasti hakkama.»
Kooli toitlustaja ülesanne on igal reedel anda diabeedilapse perele teada uue nädala menüü. «Mis tähendab, et tuleb üles lugeda iga roa koostisosad ja kogused - siis saab perekond ette arvutada, kui palju on koolilõunas süsivesikute määr. Kui menüüs on toit, mida laps ei söö, tuleb läbi mõelda, mida võiks selle asemel võtta – leiba, salatit, piima – ja arvutada, mitu grammi süsivesikuid ta saab,» selgitab Multram.
«Vahel arvavad õpilased, et diabeeti põdeval klassikaaslasel peab olema teistmoodi toit. Ei pea. Diabeedilaps võiks muidugi süüa täisväärtuslikku ja mitmekesist toitu, aga sama soovitus käib kõigi laste ja ka täiskasvanute kohta. Diabeediga elav õpilane peab täpselt teadma, kui palju sisaldab tema toit süsivesikuid, sest sellest sõltub, kui palju ta peab manustama insuliini ja neist mõlemast on mõjutatud tema veresuhkru tase,» selgitab Multram.
Oma ülesanded on diabeedilapse vanematel. «Just nende vastutus on see, et laps läheb kooli normis veresuhkruga ning tal oleks kaasas magusavaru ja töökorras abivahendid – sensor, pump või süstal, kanüül – kes mida kasutab,» toonitab Multram. «Aga edasi on õpilane mitmeid tunde koolimajas ja sellepärast ongi tähtis, et ka õpetajad oleks teadlikud, kuidas vajadusel diabeedihaiget last abistada. Muidugi on meil olemas väga tublid kooliõed, aga näiteks väikestes koolides pole õde alati kohal. Mida suurem on diabeedilapse tugivõrgustik, seda turvalisem.»
Diabeedikoolitaja mõistab, et vastutus võib hirmutada. «Aga me aitame ja õpetame. Nii lapsi, lapsevanemaid kui õpetajaid. Kõige rohkem peljatakse süstimist, sest kõik õpilased ei kasuta insuliinipumpa ja võib juhtuda, et mõni noorem õpilane veel ise ennast ei süsti. Samas näevad tänapäevased insuliinisüstlad välja teistsugused – peamiselt nagu pastapliiatsid, millel saab õige numbrinäidu valida ja siis polegi muud kui otsast vajutada – täpselt nagu siis, kui tahad pastaka töövalmis panna – ja torgata naha alla,» selgitab Multram. «Koolitustel näitame täpselt ette ja harjutame.»
Õpetajad peavad valmis olema ka selleks, kui diabeedihaigel lapsel hakkab näiteks tunnis halb. Seda võib põhjustada nii madal kui kõrge veresuhkur. Aga enne kui lapsel hakata veresuhkrut mõõtma, tuleb talle siiski kohe midagi magusat suhu anda, juhuks kui veresuhkur on madal. Aga mis saab, kui mõõtes selgub, et oli hoopis kõrge ja nüüd läks veel magus sinna otsa? «Siis saab selle kohe insuliiniga tagasi reguleerida,» rahustab diabeedikoolitaja. «Lihtsalt madal veresuhkur nõuab väga kiiret tegutsemist ja esmalt tuleb see kohe välistada.» Samas ei pea õpetajad ka seda stsenaariumit üleliia kartma. Esiteks juhtub insuliinipumpa kasutavate lastega selliseid olukordi vähem, sest pumba küljes on ka sensor, mis annab häiret, kui näit normist hakkab kõrvale kalduma. Teiseks me anname õpetajatele vajalikud materjalid läbi töötamiseks ja ma soovitan alati, et kui klassis on diabeedilaps, las see juhend olla kogu aeg õpetaja lauanurgal.
Mida kindlasti ei tohi teha, on saata juba ennast halvasti tundev suhkrutõvega õpilane klassist välja kooliõde otsima. «Ta ei pruugi õe kabinetini jõuda, vaid vajub enne kokku,» hoiatab Sirje Multram. «Kooliõde on muidugi diabeedilapse oluline tugiisik, kes saab abiks olla insuliinikoguste arvutamise, süstimise, veresuhkru mõõtmise ja nõustamisega. Aga kriitilisel hetkel on hea, kui igaks juhuks on esimene ettevalmistus ka õpetajatel.» Diabeedikoolitaja lisab, et kooliõed on väga tublid ja küsivad alati julgelt ka nõu. Sirje Multram töötas aastaid ka ise Tallinna Koolitervishoiu kooliõena, sellest aastast jätkab ta kooliõdede nõustajana, ja kolleegidel on temaga tuttav ja turvaline suhelda.
Kui klassis on diabeeti põdev õpilane, soovitab Multram kutsuda koolitaja rääkima ka teiste lastega. «Osa vanemaid kardavad, et last hakatakse haiguse pärast kiusama,» teab Multram. Tegelikult on otse vastupidi – kiusamine tuleb rumalusest. Kui aga õpilastele rääkida, mis on diabeet, mida tähendab sellega elamine ja kuidas aidata diabeedihaiget, siis nad on väga mõistvad ja abivalmid. Mitmed on öelnud, et võtavad edaspidi igaks juhuks ise ka midagi magusat kooli kaasa - juhuks kui kaasõpilasel hakkab halb. Ta paneb südamele, et vanemad ei hoiaks lapse diagnoosi kooli eest saladuses.
Ehkki diabeedidiagnoos jääb inimest saatma terveks eluks, on praegusel ajal juba nii palju paremad võimalused haiguse kontrolli all hoidmiseks ja ka teadlikkus on suurem. Sirje Multramile on meelde jäänud lause, millega rahustas kooliperet ühe õpilase ema: «Ärge kartke mu last, mina olen tema ema, mina vastutan. Aga teie toetage.» «Täpselt seda ongi vaja! Koostööd, kus vanemad ja kogu pere toetavad kodust ning kooliõed, õpetajad ja klassikaaslased koolist. Lisaks on Eesti laste ja noorte diabeediühing alati valmis vastama küsimustele, andma nõu ja tulema kohapeale koolitama, ainult kutsuge!» kinnitab Multram.