Seiklusteraapia kogemus: matk, mis päriselt parandab vaimset tervist

Eesti Loodus- ja Loomateraapiakeskuse psühholoog Kristi Raava rääkis vaikuse ja pimeduse matkast esimest korda septembris, kui ta oli osalenud Norras ülemaailmsel seiklusteraapia konverentsil. Kui Eestis on seda tüüpi eneseavastusmatkad uudne lähenemine, siis mujal maailmas on seiklusteraapia levinud viis, kuidas oma vaimset tervist turgutada.

Alguses tundus idee pööraselt põnev, kuid ühel novembrikuu reedel Aegviidu poole sõites sain aru, et elevus on vahetunud ärevusega. Mis siis, kui me kohtume mõne metsloomaga? Või mis siis saab, kui ma kogemata ära kaon või kaob keegi teine? Jõudsin mõelda, et kuidas ma üldse sain sellise ideega nõus olla. Tagasi pööramiseks oli ka liiga hilja.

Teraapiakeskusesse jõudes kohtusin teiste osalistega, metsa pidime liikuma seitsmekesi. Soojendasime end kamina ees ja vahetasime muljeid. Selgus, et mõni osaleja oli pimeduse ja vaikuse matkal juba käinud. Tundsin end täiesti amatöör-matkajana, aga seda ma ka olen, sest siiani võib minu läbitud matkasid kahe käe sõrmedel üles lugeda.

Aegviidust oli matka alguspunkti sõita umbes 20 minutit. Peale Piibe maanteelt maha keeramist polnud mul aimugi, kus me täpselt oleme. Lohutasin end mõttega, et psühholoog Kristi ja matkajuht Ants teavad täpselt. Kristi üllatus kohe peale autost välja astumist, et ei olegi nii pime nagu ta arvas. Ilm oli nagu tellitud - vihma ei sadanud, taevas oli pilves ning seetõttu oli üsna soe ja lisaks täielik tuulevaikus. Enne teele asumist rääkis Kristi, mis meid ees ootab. Plaan lihtne ja selge – seitse kilomeetrit kõndimist rahulikus tempos, omavahel ei räägi ning keskendume sellele, mis toimub meie enda sisemaailmas. Teeme ära!

Kus on hirm?

Esimesed meetrid kõhedust ei tekitanud, teerada oli lai ja mets hõredam. Tundsin vajadust pidevalt jalge ette vaadata, et ühegi puujuure otsa ei komistaks. Veidi aja pärast andsin sellega alla, sest pidevalt maha vaatamisest polnud mingit kasu. Üritasin rohkem tunnetada. Pinnas oli vahelduv, kord liiv, siis sammal või kruus. Tegime esimese lühikese pausi. Seisime, kuulasime ja ei rääkinud sõnagi. Mets oli nii tuulevaikne, et ainuke asi, mida kuulsin, oli enda hingamine. Mõistsin, et Kristil oli õigus, tõepoolest pole täiesti kottpime, silmad olid nüüd pimedusega harjunud. Liikusime edasi, rada muutus kitsamas, mets tihedamaks ja vaikus aina valjemaks. Sel hetkel mõtlesin vaid ühele – millal see hirm siis tuleb?

Pimedas on ümbritsevast keskkonnast raske aru saada, sest valdavalt hallid ja mustad toonid ei anna mingit infot. Sellistes oludes muutus kuulamine palju olulisemaks kui nägemine. Teerada oli võõras, nii et ühel hetkel tuli üllatusena, kui nägin puude vahelt peegeldust. Esimese korraga ei tabanudki ära, et oleme järve äärde jõudnud. Etteruttavalt võin öelda, et veesilmasid jäi meie teele veel, aga võibolla oli see üks ja sama suur järv, mille ümber me tiirutasime? Katsu siis pimedas aru saada.

Kontrolli kaotamine

Järve ääres oli meie pikem paus, igaüks sai võimaluse valida endale sobiv koht ja lihtsalt olla. Keegi läks viskas samblale pikali, teine proovis päris järvekaldale minna. Mina leidsin sobiva kohta järvele üsna lähedal ühe männi kõrval. Toetasin end puu najale ja vaatasin järve. Kujutasin ette, milline see päevavalges välja võib näha.

Niimoodi vaikuses istudes jõudsin tagasi selle mõtte juurde, et kus on siis hirm ja miks ma tunnen selle asemel täielikku rahu? Mõtted keerlesid selle ümber, mis suhe mul pimedaga on? Kas väikse lapsena kartsin pimedust? Tegelikult mitte, pimedusega ei seostunud ühtegi hirmutavat või negatiivset meenutust. Üritasin veel sügavamale «kaevata». Miks ma nii rahulik olen, ise pimedas metsas, matkakaaslased kuskil laiali? Üheks võimalikuks põhjuseks võib olla kontrolli kadumine. Nägemismeel annab meile väga palju infot, kuidas oma tegevust planeerida või millele mõelda. Kuulamine on seotud aga hetkes olemisega. Tõepoolest, mina ei kontrollinud olukorda, vaid vastupidi.

Oli selgesti tuntav, kuidas mõttevoog aeglustus, ärevus taandus ja tundus, et isegi igapäevased mured olid seal istudes ja mõtiskledes täiesti tühised. Meenus Fred Jüssi lause filmist «Olemise ilu»: «See on üks väga eriline seisund, millesse sa võid sattuda kui sa oled täielikus vaikuses, eemal maailma käradest ja müradest.» Usun, et ma ei ole kunagi varem nii hetkes olnud. Sellele tagasi mõeldes teeb nukraks, et igapäevases kiires elus on väga vähe võimalusi viibida hetkes, tunda vaikust ja rahu. Teeme ikka plaane homseks, nädalavahetuseks või uueks aastaks. Kiire elu on moes, mida rohkem tööd ja projekte, seda tublim inimene on. Kes aga ikka kiidab niisama samblal pikutavat logelejat.

Milline heli on lausel «Sind oodatakse koju»?

Aeg liikus omasoodu. Kuna lülitasin telefoni välja, siis polnud aimugi, kas istusime seal järve kaldal 10 või 30 minutit. Lõpuks oli aeg edasi minna, sest külm hakkas naha vahele pugema. Küllap tajus ka seda matkajuht, kes tegi meile korraliku soojendusharjutuse. Kõndisime järsust kallakust üles, okste ja võsa vahelt läbi, siis jälle kallakust alla. Niisama mõtete mõlgutamine polnud sel hetkel võimalik, ainukene ülesanne oli vältida suuremaid kive ja libedaid puujuuri, mis ohtlikult maast välja ulatusid.

Hakkasime lõpp-punktile lähenema. Samal ajal, kui Kristi ja Ants läksid eemale lõket üles seadma, jäi meile aega üheks mõttepausiks. Sel korral püüdsin isegi paar heli kinni. Kuskil kaugel oli kuulda lindude häälitsusi, veidi lähemal kohises tuul puudelatvades. Vaikuse purustas nii selge heli – puude lõhkumine. Kristi avaldas meile hiljem lõkke ääres istudes oma pimeduse kogemuse ja avastuse - pimedas metsas puude lõhkumise heli tundus turvaline ja nii õige. «Mõtted rändasid meie esivanemate aegadesse,» muljetas ta. Sellega nõustusid ka teised osalejad, kelle arvates andis tule suunas liikumine pimedas metsas just sellise õige tunde, et sind oodatakse.

On asju, mida on raske sõnadesse panna

Mina nimetaksin seda emotsioonide matkaks. Kuigi Kristi ütles meile enne teele asumist, et kõik tunded on lubatud, siis ilma, et keegi oma emotsioone otseselt välja näitaks, kogeti palju enda sees. Keegi tundis viha, teine aga sellist rõõmu, et võttis mõttes isegi lauluviisi üles. Me kõik pidime tõdema, et see on kogemus, mida on raske sõnadesse panna ja teistele rääkida.

Nii mõnegi osaleja jaoks oli see piiride ületamine, sest lisaks grupijuhile tuli usaldada ka iseennast, loodust ja pimedust. «Sellisele matkale minnakse n-ö hirmuhäälestusega, kasvõi sellepärast, et lapsepõlves kardeti pimedust. Hirmu tunne on loomulik, sest pimedas ei saa me nii palju informatsiooni, mille järgi oma käitumist suunata. Nägemismeele olulisus vaibub ja teised meeled hakkavad üle võtma,» selgitas Kristi.

Küsimusele, kas ma soovitaksin sellise matka ette võtta, vastaksin ma kindlalt jah. Kõige olulisem on teha seda koos matkajuhiga, kes tunneb keskkonda ka pimesi ja spetsialistiga, kes teab kuidas inimeste emotsioonidega toime tulla. Niisama üksi pimedasse metsa minekul võib olla rahule ja turvalisusele vastupidine tulemus. Pimedast metsast ja vaikusest ei tasu lasta end heidutada, matk on piisavalt pikk, et mõlemaga harjuda. Nii, et kui tunned, et soovid teha restarti, mis viib rutiinist välja ja pakub meelerahu, siis on vaikuse ja pimeduse matk just see õige.