Kas krooniline kõhukinnisus võib tekitada organismi mürgistust?

Kõhukinnisus võib olla tingitud eluviisist. Foto: Shutterstock

Kõhukinnisus on sooletegevuse häire, mille korral roojamise sagedus on vähem kui kolm korda nädalas või roojamisega kaasneb «punnitamine» või rooja konsistents on kõva või pabulakujuline vähemalt veerandil roojamise juhtudest.

Krooniline kõhukinnisus on väga sage probleem. Kõhukinnisust võivad põhjustada paljud faktorid. Enamikul juhtudel ei õnnestu kindlat põhjust leida. Kõhukinnisus esineb sagedamini noortel naistel; vanemas eas nii naistel kui meestel. Kõhukinnisus võib olla soole ärritussündroomi üheks sümptomiks, sel puhul esineb kõhukinnisus sageli koos kõhuvaluga.

Kõhukinnisusega võib kaasneda:

• täiskõhutunne;
• puhitus ja gaasivalu;
• kõhuvalu;
• pärasoolevaevused;
• väsimus;
• töövõime langus;
• mõnel juhul ajuti ka kõhulahtisuse perioode.

Millest tekib kõhukinnisus?

Krooniline kõhukinnisus on peamiselt jämesoole talitlushäire - see tähendab, et analüüsides ja uuringutel patsiendi vaevusi seletavaid muutusi ei leita. Kõhukinnisuse korral on soolestiku lihaste funktsioon loid ja see aeglustab roojamasside liikumist läbi soolestiku. Kui soole liikuvus on pidurdatud, siis võib ka roojamise tung olla pärsitud. Rooja aeglasel liikumisel jämesooles imendub sellest vedelik läbi jämesoole seina, muutes roojamassi tahkemaks ja mõnikord soolespasmide tõttu ka pabulakujuliseks.

Kõhukinnisuse üheks sagedaseks põhjuseks võib olla ravimite kõrvaltoime (nt mõned valuvaigistid, antatsiidid, rauapreparaadid, mõned kõrgvererõhktõve ravimid, antidepressandid, Parkinsoni tõve ja epilepsiaravimid). Alati enne ravimite võtmist tuleb tutvuda ravimi infolehega. Juhul, kui kõhukinnisus tekkis või süvenes uue ravimi võtmisel, tuleb sellest oma arsti informeerida.

Kõhukinnisus võib olla tingitud ka eluviisist (nt vähene füüsiline aktiivsus, vähese kiudainesisaldusega toidu söömine, vedeliku vähene tarbimine), stressist, endokriinhaigustest (nt kilpnäärme alatalitlus, suhkruhaigus), närvisüsteemi haigustest (nt vaagnapiirkonna operatsiooni järgne närvi­kahjustus, seljaajuvigastus, halvatus, Parkinsoni tõbi, sclerosis multiplex), psühhogeensest häirest (nt depressioon, psühhoosid, anoreksia) ja rasedusest. Ka jämesoolehaigus võib olla kõhukinnisuse põhjuseks (nt soolesulgus, divertikuliit, jämesoole pahaloomuline kasvaja, jämesoolepõletik, pärakuhaigused, soole ärritussündroom).

Kõhukinnisuse tüsistused

Kuigi krooniline kõhukinnisus võib patsiendile põhjustada muret ja füüsilist ebamugavustunnet, ei põhjusta see organismi mürgistust. Juhul kui roojamine on raskendatud, võib märgata tualetis pühkimisel natuke heledat verd paberil. Enamasti on selle põhjuseks pärasoole veenikomud ehk hemorroidid (harvemini pärasoole lõhed). Selle vaevuse olemasolust tuleb kindlasti informeerida arsti. Läbivaatusel on võimalik hemorroidide olemasolu kindlaks teha. Eakatel või voodihaigetel võib tekkida raske krooniline kõhukinnisus, mille ravi on eriti probleemne. Sellisel juhul on väga tahtis oma arstiga koostööd teha.

Kõhukinnisuse ennetamineseks vaata oma menüüd 

Sooletegevus on tihedalt seotud inimese emotsionaalse seisundiga. Stress võib põhjustada sooletegevuse kiirenemist või aeglustumist. Kui ignoreerida normaalset roojamise vajadust (lükates roojamist edasi roojamistungi alla surudes), võib see esile kutsuda soolemotoorika häire või seda süvendada ja muuta sooletegevust.

Kalduvuse korral kõhukinnisusele võivad vaevusi suurendada ebaregulaarne söömine, vähene vedeliku tarbimine, vähene füüsiline aktiivsus või roojamisel varem kogetud valu.

Regulaarse sooletegevuse kujundamine nõuab aega, kannatlikkust ja järjekindlust. Kõhukinnisuse ennetamiseks tuleb süüa korrapäraselt ja tervislikult, kindlate vaheaegadega ja aeglaselt. Toit peab sisaldama piisavalt kiudaineid. Tuleb tarbida palju puuvilju, juurvilju, värskeid salateid, täisteraleiba, kuivatatud ploome, datleid, viigimarju ja müslit. Mõnele sobib paremini puu- ja juurviljade osakaalu suurendamine menüüs, teistele teraviljatoodete lisamine. Lisaks on vaja juua vedelikku 1,5 - 2 liitrit päevas. Roojamisrefleksi väljakujundamisel on oluline hommikul pärast ärkamist klaasi vee joomine. Ka füüsilisel aktiivsusel on oluline roll soolemotoorika aktiveerimisel.

Allikas: Ida-Tallinna Keskhaigla