Selle aine puudus võib põhjustada hüpertooniat

Kõrgvererõhutõbi ehk hüpertoonia on enamasti eluaegne seisund. Foto: Shutterstock

Kõrgvererõhutõbi ehk hüpertoonia on levinud haigus, mis tõstab oluliselt muude haiguste, sealhulgas infarkti ja insuldi riski.

Viimastel aastatel on meditsiiniuuringutes täheldatud, et tsingi vähene tase veres toob kaasa kõrge vererõhu, vahendab Medical News Today. Kroonilise neeruhaiguse või II tüübi diabeedi puhul on tavaline, et käsikäes käivad nii tsingipuudus kui ka kõrge vererõhk.

Soola imendumine mängib olulist rolli vererõhu muutustes. Eriti oluline element neerudes on naatriumkloriidi transporter, mis imab soola välja uriiniks saavast vedelikust ning suunab kehasse tagasi. Madalama soolasisaldusega uriini puhul on tavaliselt kõrgem ka vererõhk. Ehk kui naatriumkloriidi transorter on liiga aktiivne, pumpab see liiga palju sooli tagasi vereringesse, uriiniga eemaldab neid liialt vähe ja tulemuseks ongi ülemäärane vererõhk.

Naatriumkloriidi transporteriga võib aga seonduda mitmeid aineid, mis aitavad muuta soola kogust, mis läheb uuesti kehasse ringlusse või väljutatakse.

Tsink mõjutab paljude valkude, ensüümide ja regulaatorelementide aktiivsust. Teadlased on olnud arvamusel, et tsink mõjustab ka üht valku, mis reguleerib naatriumkloriidi transporteri toimimist.

Uurijad näitasid esialgu hiirte peal, et kes närilistest sõid tsingivaesemat toitu, nendel tekkis hüpertoonia. Siis jagasid nad loomad kahte gruppi. Pooli toideti tsingirikka toiduga ja ootuspäraselt nende vererõhk normaliseerus.

Ülejäänud hiirtele anti hüdroklorotiasiidi, mis takistab naatriumkloriidi transporteri toimimist. Nendegi loomade vererõhk normaliseerus, sest soola ei saadetud tagasi kehasse, vaid lasti sel uriiniga väljuda.

Teistes eksperimentides uurisid teadlased loomset kudet ja demonstreerisid, et naatriumkloriidi transporter põhjustab kõrget vererõhku, mille tase sõltub tsingipuuduse määrast.

Ilmnes, et transporteri aktiivsust mõjutab tsingi kättesaadavus – kui viimase tase on madalam, siis tõuseb transporteri aktiivsus ja seega ka vererõhk, edastati ajakirjas American Journal of Physiology – Renal Physiology.