Kertu Jukkum ja Artjom Savitski avaldavad, mis pani neid kui soojalembelisi inimesi jääauku hüppama
/nginx/o/2022/12/30/15052394t1h7b16.jpg)
Talvisel ajal väliveekogusse ujuma minek on alati eneseületus – olgu tegu esimese või kümnenda korraga. Oma kogemusi jäisesse vette minemisega jagab kogenud karastaja Kertu Jukkum, hiljuti esimest korda jääaugus käinud Artjom Savitski ning pikaaegne taliujuja ja üks selle harrastuse eestvedaja Hannes Viherpuu.
Kertu Jukkum meenutab, et oli varem inimene, kes ütles alati, et on valesse kohta sündinud – külm Eestis ei olnud tema jaoks. Ta oli pidevalt tõbine ja haige. Kolm aastat tagasi novembris hakkas Jukkum taliujumas käima ning sealt sai alguse suur muutus tema elus. Lisaks sellele, et ta kiindus talve ning talvistesse tegevustesse, sealhulgas talvel matkamisse, märkas ta muutust enesetundes ja tervises.
«Mina, kes ma olin olnud oma elus rohkem haige kui terve, olen viimase kolme aasta jooksul olnud paaril korral vaid kergelt tõbine. Taliujumine on aidanud mul olla terve,» kirjeldab Jukkum. Ta lisab, et keerulisematel või pingelisematel aegadel võtab ta täiesti teadlikult hetke taliujumiseks. «See annab erksuse, aitab kiiresti ümber lülituda või siis hetkeks end toimuvast välja lülitada. Loomulikult annab ka hea tuju,» kirjeldab Jukkum. Lisaks aitab karastav vesi vähendada lihasvalu ja põletikke – näiteks pärast pikki treeninguid või maratone.
Kui sel hooajal on Jukkum käinud taliujumas 3-4 korda nädalas, siis just viimastel nädalatel, kui on palju erinevaid viirushaigusi liikvel, on taliujumisest saanud tema jaoks teadlikult igapäevane tegevus. «Taliujumine tekitab iga kord sama tunnet: tohutut erksust, keha toodab heatujuhormoone ja kohe on õnnelik ning hea olemine vaimselt ja füüsiliselt. See ei kao kuhugi – olenemata sellest, kui tihti taliujumas käia või kui kaua vees olla. Oluline on ka eneseületus – tunne, et ka mina suudan seda,» kirjeldab Jukkum.
Rahulik hingamine aitab
Taliujumisest kui eneseületusest räägib ka muusik Artjom Savitski. Ta läks elus esimest korda külma merevette detsembris, kui sel aastal oma klientidele taliujumise võimaluse kinkinud Tele2 tegi ettepaneku taliujumist tutvustava video tegemiseks.
«Mulle meeldib soojus ja päike, kuid pärast sauna ka külma vee kontrast – see julgustas mind taliujumist tegema,» selgitab Savitski, kuid lisab kohe, et kuumast saunast külma vette minekut ja taliujumist ei saa tegelikult üldse võrreldagi. Viimane on hoopis midagi muud, sest külma vette minnakse sageli otse õuest ja ka miinuskraadidega ning madala temperatuuriga saun jäetakse vahele või kasutatakse seda alles pärast taliujumist.
«Merevees olles oli selline tunne nagu torkaks mind mitusada nõela igalt poolt. Ma ei olnud kunagi midagi sellist tundnud ja see oli natuke hirmus, kuid rahulik hingamine päästis päeva. Keskendusin ainult hingamisele ja õlgadeni vees olemisele. Ujuda ma tõesti ei suutnud. Olin vees kokku 20-30 sekundit – vees olles aeg venis,» kirjeldab Savitski.
Kuna Savitski andis videos edasi kõige olulisema info taliujumise kohta, sai ta ettevalmistuse käigus vajalikud teadmised ka enda praktilise kogemuse jaoks. Õhtul enne taliujumist käis ta külma duši all ning harjutas sügavalt hingamist. «Hingamine tõesti muudab seda, kuidas sa mingeid asju enda jaoks vastu võtad,» selgitab Savitski.
Kirjeldades taliujumise järel tekkinud tunnet, toob Savitski paralleeli sporditegemisega. Lisaks füüsilisele pingutusele aitas taliujumine keskenduda ka mõtetes ühele tegevusele, klaarides ära infomüra peas ja mõjudes rahustavalt. Kohe veest tulemise järel tundis ta aga suurt adrenaliinilaengut. «Uskumatu, et tegin selle ära! Oli võimas, mugavustsoonist välja astunud inimese tunne,» kirjeldab Savitski, ja lisab, et kogemus julgustab teda veel teinekordki taliujuma.
Vette minek on alati eneseületus
Ehkki põhjused, miks inimesed tegelevad taliujumisega, on erinevad – olgu selleks soov keha karastades immuunsüsteemi turgutada või adrenaliini tunda – seob neid kõiki üks ühine omadus. «Kindel on see, et inimesed ületavad ennast. Külma vette minek ei ole kerge. See nõuab teatavat meelekindlust, rutiini tapmist, eneseületust,» teab rääkida taliujumise ekspert Hannes Viherpuu.
Viherpuu on Tallinna Taliujumiskeskuse juhatuse liige, kelle jaoks on taliujumine ja taliujumisklubi eestvedamine hobi ja elustiil üheskoos ning seda juba 14 aastat järjest. Nende aastate jooksul on ta näinud, kuidas taliujumine on eestlaste seas väga populaarseks muutunud. «Taliujumine annab tugeva adrenaliinilaksu ning ei vaja hobina suuri investeeringuid,» toob ta välja ühe põhjuse.
Kuigi külmas vees on inimesed end ka varem karastanud, siis suurem muutus taliujumise populariseerimisel Eestis toimus aastal 2010, kui Pirita taliujumisklubi korraldas esimese taliujumisfestivali. See andis tõuke iga-aastasele traditsioonile ning taliujumisklubide tekkele üle Eesti. «Taliujumisfestivalid ja -võistlused tõid inimesed kokku ja taliujumise nähtavale. Siit edasi on toimunud märgatav areng iga aastaga,» selgitab Viherpuu.
Taliujumisekspert paneb kõigile huvilistele südamele, et taliujumist tehes peab kindlasti olema terve – nii vaimselt kui ka füüsiliselt ning oluline on, et inimene tahab taliujumist teha. «Ma ei ole veel näinud nutvat või kurja inimest, kes taliujumiskeskusest koju läheb. Lahkutakse hea tuju ja emotsiooniga, mis toob inimesi ikka ja jälle tagasi,» sõnab Viherpuu kokkuvõtteks.
«Et iga inimene on erinev nii keha kui ka mõttelaadi poolest, soovitan igaühel piire ja riske hinnata ning seada sellest lähtuvalt enda jaoks reaalsed eesmärgid,» räägib Laagri Perearstikeskuse perearst-juhataja Triinu-Mari Ots. Terve inimesega ei juhtu suure tõenäosusega ühekordse ootamatu taliujumise korral midagi halba – inimkeha on imetlusväärse kohanemisvõimega. Regulaarne ja mõistlik taliujumine on tervele inimesele hea võimalus treenida oma keha.
«Kindlasti ei tohi esimestel kordadel kangelast mängida, vette liiga kauaks jääda ega korraldada võistlusi «Kes kõige kauem vastu peab?»,» mainitseb Ots ja lisab, et keha alajahtumine on väga kiire tekkima ja sellega kaasneva teadvusehäire korral on suur oht uppuda, seda eriti üksi olles.
«Ootamatu külm käivitab inimese kehas hulga reaktsioone: näiteks võtab keha seda kui tugevat stressi, mille eest end kaitsta ning mille vastu võidelda. Külmašokk toob kaasa kiire pulsi ja hingamissageduse tõusu ja see kõik paneb südamele järsu ja suure koormuse. Pikemalt külmas olles hakkab aga pulsi- ja hingamissagedus langema, kudedes tekib hapnikuvaegus ning võib tekkida teadvuse hägustumise või seiskuda süda.»
Mõistlik karastamine külmas vees sobib perearsti sõnul kõigile, kuid oluline on teada piire ning ei tohi võtta põhjendamatuid riske. «Ootamatu jääkülma vette hüppamine ei sobi südamehaigetele, rütmihäirete korral, kõrge vererõhuga inimestele ega vereringehäirete korral, kuna just südame-veresoonkond satub ootamatus külmas suure koormuse alla – kiire külm sunnib perifeerseid veresooni ahenema suurendades veremahtu südames ja suurtes veresoontes,» rõhutab Ots. Samuti peavad talisuplust harrastades ettevaatlikud olema ka krooniliste hingamiselundite haigustega inimesed, lihashaiged, süsteemse sidekoehaiguse põdejad. Hea teadlikkuse ja mõistliku planeerimise korral võivad ka südamehaiged külmas vees karastamist teha, kuid see ei saa olla juhuslik tegevus, nenib perearst.
Ots soovitab keha järk-järgult madalama temperatuuriga harjutada, suvel alustatud igapäevast ujumist jätkata ka sügise saabudes ning nii saab minna ka talvesse. «Taliujumine on ala, mida ei saaks ega peaks harrastama üksinda – alates riskidest libedaga kukkuda kuni võimaluseni teadvusehäire tekkimiseni,» lisab ta.