/nginx/o/2022/05/11/14544480t1h4a44.jpg)
Tervise Arengu Instituudi (TAI) teadlaste algatusel tehtud uuringu tulemused näitasid, et eesnäärmevähi suremus on Eesti ametlikus surmapõhjuste statistikas poolteist korda üle hinnatud. Uuring andis kinnitust hüpoteesile, et eesnäärmevähk läheb peamise surma põhjusena kirja sageli ka neil, kes tegelikult surid mõne muu haiguse tagajärjel.
Uuringu ajendiks olid rahvusvahelised võrdlusandmed, mille kohaselt oli Eesti eesnäärmevähi suremus kõige kõrgem kogu Euroopas. Eesnäärmevähk on küll Eesti meestel kõige sagedamini diagnoositav vähk, mille juhtude koguarv aastas on üle tuhande, ent enamik uutest juhtudest diagnoositakse varases staadiumis ja rohkem kui 90 protsenti diagnoosi saanud meestest on elus viis aastat pärast diagnoosimist.
TAI teadlased tegid uuringu koostöös uroloogide ja onkoloogidega, kes vaatasid läbi kõigi 655 mehe haiguslood, kes surid 2017. aastal ja kellel oli mingil ajahetkel elu jooksul diagnoositud eesnäärmevähk Eesti vähiregistri andmetel. Eksperdid andsid haigusloo andmetele tuginedes hinnangu, kas mehe surmapõhjuseks oli eesnäärmevähk või mitte. Eksperdid töötasid pimesi ehk nad ei teadnud uuritavate isikute ametlikku surmapõhjust.
Uuringu tulemusena leiti, et 277 mehest, kes ametliku statistika järgi surid 2017. aastal eesnäärmevähi tagajärjel, oli eesnäärmevähk korrektseks surmapõhjuseks vaid 181 juhul, mida on 1,5 korda vähem.
Uuring ei keskendunud ainult suremuse ülehindamisele, vaid kontrolliti mõlemat pidi tekkinud vigu. Ilmnes, et meeste seas, kes ametliku statistika järgi olid surnud eesnäärmevähki, oli 41 protsenti neid, kes ekspertide hinnangul surid tegelikult muu haiguse tagajärjel. Samal ajal meeste seas, kes ametliku statistika järgi surid muudel põhjustel, tuvastasid eksperdid viis protsenti neid, kes tegelikult surid eesnäärmevähi tõttu. Seega tuvastati vigu mõlemas suunas, aga need olid siiski märkimisväärselt kaldu eesnäärmevähi eelistamise suunas.
Eesnäärmevähi haigestumus on Eestis väga kiiresti kasvanud seoses laialdase prostataspetsiifilise antigeeni ehk PSA testimisega. Üsna suure tõenäosusega ei oleks suur osa neist meestest PSA testi tegemata oma eluajal eesnäärmevähi diagnoosi saanud ja aeglaselt arenev kasvaja ei oleks neile kunagi haiguslikke nähte põhjustanud. Ka teistes riikides on PSA testimise laia leviku ajal täheldatud probleeme eesnäärmevähi kui surmapõhjuse õigsusega, sest selge surma põhjustanud haiguse puudumisel kiputakse vähki surmatunnistusel eelistama teistele haigustele.
Kõige rohkem – üle kahe korra – oli eesnäärmevähi suremus üle hinnatud 85-aastaste ja vanemate meeste puhul. See on ka mõistetav, sest just selles vanuserühmas on inimestel enim kaasuvaid haigusi, millede seast õige surmapõhjuse tuvastamine võib olla keerukas - eriti hooldekodudes või väljaspool haiglat aset leidvate surmajuhtude korral. Kui tulemusi vaadeldi surmatunnistuse välja andnud tervishoiuteenuse osutaja lõikes, siis oli vigade arv suurim perearstide poolt välja antud surmatunnistuste korral. Arvata võib, et suur osa vigadest tuleneb sellest, et ei teata täpselt, kuidas surmatunnistust täita ja millistele väljadele milline diagnoos tuleks kirjutada, et surma algpõhjusena läheks lõpuks arvesse õige diagnoos.
Kokkuvõttes võib öelda, et korrigeeritud kordaja järgi ei ole Eesti eesnäärmevähi suremuselt Euroopa tipus, vaid keskmike seas. Loodetavasti aitavad selle uuringu tulemused probleemi teadvustada ja edaspidi saab eesnäärmevähi ametlikku suremusstatistikat paremini usaldada.
Uuring tehti TAI, Põhja-Eesti Regionaalhaigla, Ida-Tallinna Keskhaigla, Lääne-Tallinna Keskhaigla, Tartu Ülikooli Kliinikumi ja Tartu Ülikooli koostöös. Tulemused avaldati ajakirjas Scandinavian Journal of Urology.
/nginx/o/2022/03/09/14417220t1hd013.png)