Tasub teada: millised märgid viitavad külmakahjustusele?

Pilt on illustreeriv. Foto: Shutterstock

Kõige tüüpilisemad kohad, mis ära külmuvad, on varbad, sõrmed, nina ja kõrvad. Esimeseks tundemärgiks on torkiv valu külmunud piirkonnas.

Alajahtumine tekib vereringe aeglustumisest ning võib hõlmata tervet keha. Lokaalse alajahtumise puhul külmuvad ühe piirkonna koed, sest keha ei suuda enam püsivat temperatuuri hoida, kirjutab Tervishoiuakadeemia.

Lokaalne ja üldine külmumine tekivad natuke erinevat moodi, kuid üldine alajahtumine aitab lokaalsele külmumisele kaasa. Lokaalne külmumine tavaliselt üldist alajahtumist endaga kaasa aga ei too.

Üldine alajahtumine tekib eelkõige seetõttu, et külmaga aeglustub vereringlus ning veri ei käi meie kehas enam nii palju ja kiiresti ringi. See alandab aga kehatemperatuuri, millele võivad kaasa aidata ka madal väline temperatuur, tuul, õhuniiskus, külmas oleku aeg, riietus, inimese üldine tervis, vereringehäired, alkoholijoove ning see, kas külmumisohus inimene liigutab või ei. Üldine külmumine hõlmab tervet keha ja on eluohtlik.

Lokaalsele külmetusele aitab kaasa vale riietus

Lokaalse külmumise puhul on tegemist mingi kehaosa kudede paikse külmumisega. Tihtipeale juhtub see näiteks mägironijatega, kes viibivad pikalt väga külmas keskkonnas ning vereringe aeglustub, suutmata hoida igas kehaosas püsivat temperatuuri. Lokaalsele külmumisele aitavad kaasa ka vedelikupuudus, väsimus, kõrgus, tuul ja niiskus ning liiga ümber olevad esemed (näiteks liiga kitsad jalanõud, mis soonivad ning piiravad vereringlust).

Kõige esimesena hakkavad külmuma kehaosad, kus vereringest saadud soojus ei ole külmas piisav. Tüüpiliseks näiteks on varbad, sõrmed, nina, kõrvad ehk teisisõnu kehaosad, mis ei ole külma eest piisavalt hästi kaetud. Aga ka näiteks põsed on kohad, mis hakkavad ruttu külmetama.

Külmumisest annab märku torkiv valu

Lokaalse külmumise puhul hakkab esimese sümptomina inimene oma nahal tundma justkui torkeid ja valu. Vähehaaval hakkab nahk aga kaotama oma tundlikkust, eelnev valu kaob, kõik muutub tuimaks. Nahk muutub kahkjasvalgeks ning tundub katsudes kõvana, muutudes jäigaks.

Esimese ja teise astme kahjustuste korral on nahk valge ning neid kudesid saab veel päästa. Kui lokaalselt külmunud nahk muutub aga lillakas-siniseks, on tegemist kolmanda astmega, mille puhul kehaosa tavaliselt amputeeritakse. Lokaalne külmumine on väga salakaval trauma, sest inimene saab teada trauma tõsidusest alles jäseme sulamisel.

Üldise alajahtumise esmaseks sümptomiks on lihasvärinad, aga kui kehatemperatuur on juba langenud alla 32 kraadi, siis lihased enam ei värise. Patsient võib muutuda uimaseks, uniseks ning kaotada teadvuse. Hingamine aeglustub, muutudes väga tasaseks ning võib tunduda, et hingamine seiskub – pulss on nii nõrk ja aeglane, et välispidiselt polegi seda võimalik mõõta.

Kuidas külmunud koht üles soojendada?

Lokaalse külmumise korral tuleb võimalikult ruttu esmaabi anda ja inimene üles soojendada, sest külmumine võib põhjustada püsivat tundlikkuse kadumist ja kudede gangreeni. Siiski tuleb nii lokaalse kui üldise alajahtumise puhul tegutseda küll kiiresti, kuid inimene rahulikus tempos üles soojendada, vältimaks liiga kiirest temperatuurimuutusest tulenevaid võimalikke koekahjustuste süvenemist.

Lokaalse külmumise korral võib asetada külmunud kohad sooja vette (just sooja, mitte kuuma – vesi peaks olema umbes 20-37 kraadi), tehes näiteks jalgade-või kätevanni. Kui inimest ei ole võimalik sooja tuppa viia või veevanni teha, tuleks talle teha sooja säilitav ja kohev side. See tähendab, et külmunud käe puhul tuleb eraldada koheva sidemega sõrmed, nii soojenevad need ohutult. Otse tulise vee, ahju või muu soojusallika vastu külmunud kohta panna ei tohi, sest nahk on tundetu ja nii on põletuse oht suur, ka järsk sulatamine on kudedele ohtlik.