/nginx/o/2022/03/09/14417220t1hd013.png)
/nginx/o/2023/01/10/15070006t1h07dc.jpg)
Ärevatel aegadel otsivad inimesed lahendusi, kuidas oma tundeid ja meeli rahustada. Kunstiteraapia kasutaja ja käsitööõpetaja Marina Datskovskaja soovitab enda sisemaailma piilumiseks ja tasakaalu leidmiseks joonistamist.
Raskeid küsimusi või probleeme võib lahendada pliiatsi ja paberiga
«Ma olen emotsionaalne inimene ja vahel on päris raske, sest võtan enda, lähedaste ja ka maailma probleeme südamesse,» naerab Datskovskaja, kellel on käsitööga tegelemine olnud terve elu üks meelistegevusi. «Märkasin, et kunstile keskendumine toetab mind ja mõjub täpselt samamoodi nagu meditatsioon. See rahustab ja näputööd tehes keskendun ainult sellele hetkele.»
Aasta tagasi läbis Datskovskaja kunstiteraapia algkursuse ja leidis enda jaoks joonistamise. Tasub teada, et kunstiteraapia ei ole siiski ainult joonistamine, vaid sinna alla liigituvad ka tantsimine, liikumine ja muusika.
Mis selles pealtnäha lihtsas tegevuses erilist on? Datskovskaja toob esile mitu aspekti, miks joonistamine kasulik on. «Kunstiteraapia ei anna ainult rahu, vaid vabastab ka raskest energiast ja aitab lahendada keerulisi probleeme. Läbi selle saame suhelda oma alateadvusega mõistusest mööda minnes. Tihti olen tundnud seda, et nüüd on vaja võtta hetk iseendale ja siis hakkan joonistama. Nii mõnigi probleem on seeläbi lahenduse leidnud, sest joonistamise käigus tekivad värsked mõtted.»
Datskovskaja sõnul aitas kunstiteraapia tal kinnistada harjumust reflekteerida töö käigus. See tähendab – küsida endalt kolme küsimust. Mida ma tunnen? Mis mõtted mul peas on? Kuidas mu keha end tunneb? «Neile küsimustele vastamine annab ülevaate hetkeseisundist, nii-öelda avab silmad,» selgitab ta ja lisab, et kiire elutempo juures kipub märkamatuks jääma, mis tunded peas ja kehas parasjagu on.
Datskovskaja kirjeldab fraktaalse joonistamise meetodit (fractal drawing therapy), mida on kõige lihtsam praktiseerida. Selleks tuleb võtta endale üksainus minut, sulgeda silmad ja lasta pliiatsil liikuda. Siinkohal pole absoluutselt oluline, kas paberile ilmuvad kujutised on loogilised või mitte, sest esmatähtis on protsess ise.
«Täiskasvanutega on see mure, et kui ma palun neil joonistada puu, siis ohatakse, et «Oi, aga ma üldse ei oska joonistada!»,» naerab Datskovskaja ja lisab, et see tunne tuleb lihtsalt ületada ja küll siis loovus teeb oma töö. Iga joonistus on inimese peegeldus, tema seisund selles hetkes, rõhutab ta. Joonistus annab terapeudile palju infot. Oluline on nii värvikasutus, pildi valmimise kiirus, pliiatsile vajutamise tugevus kui veel muudki detailid. Datskovskaja soovitab joonistada regulaarselt ja hiljem pilte võrrelda, sest see on hea viis ennast analüüsida ja enda sisse vaadata.