P, 29.01.2023

ME SAAME HAKKAMA ⟩ Kui suhted omastega hapuks kisuvad

Kätlin Konstabel
, psühholoog ja pereterapeut
Kui suhted omastega hapuks kisuvad
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Perekonda ei nimetata asjata emotsionaalseks üksuseks: kõik selle liikmed mõjutavad emotsionaalses mõttes üksteist ja mõju ei katke ka siis, kui mõni neist kolib kaugele.
Perekonda ei nimetata asjata emotsionaalseks üksuseks: kõik selle liikmed mõjutavad emotsionaalses mõttes üksteist ja mõju ei katke ka siis, kui mõni neist kolib kaugele. Foto: Shutterstock

Kellel on ideaalne pere – vanemad, õed-vennad –, see tõstku käsi! Kardetavasti kätemerd ei tule, sest inimesed pole ideaalsed. Kõik on oma kiiksudega, igaühte on vorminud tema suguvõsa minevik, temperament ja isiklikud elusündmused. Vahel pole asi aga vaid vähem või rohkem tüütutes kiiksudes. Suhted lähedastega võivad olla nii sassis, et iga kokkupuutumine teeb haiget või on tundunud mõistlik neist hoopis eemalduda.

Inglismaal ja Ameerika Ühendriikides raamatumüügi edetabelites tähelennu teinud Briti printsi Harry autobiograafia «Spare» («Varumees») populaarsust saab kahtlemata seletada sellega, et kuninglike tegelaste elu on inimeste jaoks midagi muinasjutulist. Ning kui tekib võimalus näha, et nad on lihast ja luust inimesed nagu meiegi, pakub see äratundmisrõõmu (vahel ka kahjurõõmu). Tõepoolest, see raamat võiks mõtlema panna meidki.

Ei, meil kõigil pole õnneks kogemust sellest, kuidas on kaotada teismelisena oma ema – aga meist paljudel on lapsepõlves valusaid hingehaavu, millega oleme üritanud kas ise toime tulla või otsinud spetsialisti abi. Teadmist, et kõrval on vanem vend, kellest saab ühel päeval kuningas ja et sinust seda suure tõenäosusega ei saa, pole meil samuti – aga õdede-vendade vahelistest hõõrumistest ja sellestki, et ootused neile on olnud erinevad, saavad lugusid pajatada paljud.

Märksõnad
Tagasi üles