Kliiniline psühholoog Karmen Vool selgitab, kuidas on mõjutanud koroonapandeemia inimeste vaimset tervist ja millised on ohumärgid, millele peaks kindlasti tähelepanu pöörama. Tähelepanuta jäänud vaimse tervise probleemid kipuvad süvenema. Loe, kuidas ennast ja teisi aidata.
Artikel ilmus Apotheka ajakirjas "Naerata!", talv 2022*
Koroona-aastad ajasid paljudel harjumuspärase elurütmi sassi ja segased ajad näivad aina keerulisemaks muutuvat praegusel hinnatõusu-ajastul. «Vähe või üldse mitte on neid, keda pole üks või teine kriis kuidagi mõjutanud. Kõike korraga on olnud ebanormaalselt palju,» ütleb Peaasi.ee e-nõustaja, kliiniline psühholoog Karmen Vool.
Tundub, et pidev stress ja vaimujõudu kulutav mure hakkamasaamise pärast ei puuduta ainult n-ö riskigruppe, vaid ka seni enam-vähem hästi toime tulnud inimesi.
Jaanika (48) tegutseb turismiettevõtjana Pärnumaal. Ta on aastaid olnud oma kogukonna hing, asjade eestvedaja ja algataja, alati nakatavalt energiline ja ideedest pakatav. Nüüd ütleb Jaanika, et pole kunagi varem olnud nii väsinud ja tüdinud kui praegu. «Mul ei ole enam lusti! Jah, ma teen masinlikult ikka neid asju, mida alati, kuid rõõm on kadunud. Koroona algusest peale oleme võidelnud meie pereettevõtte ellujäämise nimel, aga kas me elame üle ka käesoleva talve… Ma ei tea. Olen kohutavalt väsinud,» ütleb ta.
Varem tundis Jaanika toimetamistest suurt naudingut, tegi plaane ettevõtte arendamiseks ja viis neid entusiastlikult ellu. «Olin oma ringkonnas justkui rollimudel ideaalsest hakkamasaamisest maal oma ettevõtet arendades,» sõnab ta. «Nüüd mõtlen, et kui lööks kõigele käega ja kuidas küll saaks kõigest pääseda. Muidugi ei hakka ma endale kätt külge panema, kuid üllatusega olen avastanud selle mõttekäigu oma peast just kõige suurematel tüdimusehetkedel.»
Jaanika tutvusringkonnas on veel samamoodi ummikusse jooksnud tegusaid inimesi, kes nüüd mõtlevad vaid sellest, kuidas igapäevaste kuludega hakkama saada. «Inimesed on üliväsinud. Mehed otsivad lohutust ja leevendust alkoholist. Kõige hullem on see, et ei suuda eriti näha positiivset või seda, et läheks kergemaks,» ütleb ta.
«Pigem tundub just koroonaaegade kinni-lahti-maskid-ette-maskid-maha solgutamine lihtne võrreldes sellega, kuhu me praegu sammume. Meie ettevõte ja seeläbi ka pere pole kunagi läinud talvele vastu ilma igasuguse finantspuhvrita, kuid praegu see nii on ja ma ei näe vähemalt sel talvel küll paranemist, sest meie kliendid on täpselt sama kehvas olukorras.»
Oma mõtetest-tunnetest hoolimata katsub Jaanika endale sisendada, et saab ju veel halvemini olla. «Meil ei ole vähemalt sõda. Mul on toas soe ja isegi kui elektrit pole, saame mõnda aega hakkama. Oleme terved ja pere hoiab hästi kokku. Sahver on täis head-paremat nagu ei iial varem. See kõik on ju hea, kuid ikkagi närib praegune olukord mind seetõttu, et selles kriisis ei sõltu minu tegevusest eriti midagi,» ütleb ta. «Tundub, et vaimse tervise koha pealt parim strateegia on mittemõtlemine ja üks päev korraga elamine. Seda on aga pea võimatu teha.»
Märgid vaimse seisundi halvenemisest võivad olla erinevad, kuid Karmen Voolu sõnul on sagedasemad ilmingud pikemaajaline meeleolu- ja energialangus, süvenenud muretsemine või siis hoopis apaatsus, lootusetuse tunne, une- ja isumuutused. «Mõni võib tunda, et ta ärritub kiiremini või on pidevalt rahutu. Eriti tugev indikaator on aga põgenemise-, surma- või enesetapumõtted. Kahe viimase puhul tuleb juba abi ja tuge otsida viivitamatult,» ütleb ta.
Vaimse tervise murede ennetamiseks ja nendega toime tulemiseks on sotsiaalne toetus ja lähedaste olemasolu ülitähtis. «Kui märkad, et pereliige, sõber või kolleeg tundub väsinud, pinges või hoopiski väldib kontakti, tasub seda talle öelda ning väljendada oma muret selle kohta, kuidas ta end tunneb,» annab Vool nõu.
«Tõsi on, et sageli muretseme hoopis selle pärast, kuidas täpsemalt midagi väljendada. Mõnikord ongi vaja, et keegi teine märkaks ja hooliks, et saaksime endale kinnituse – jah, midagi on valesti ja tuleb ette võtta,» sõnab Vool. «Parim, mida oma lähedaste heaks keerulisel ajal ära teha saame, on nende jaoks päriselt olemas olla, kuulata nende mõtteid, ja mitte hakata kohe nõu andma, või siis just turvaliselt lihtsalt koos olla ilma, et neid sunnitaks rääkima. Tähtis on olemasolu, ükskõik, mis mõttes teine seda parasjagu vajab.»
Psühholoogi sõnul on alati hea küsida, mida teine inimene täpsemalt vajab – kas ta soovib olla üksi, tahaks ta vahel midagi koos ette võtta või rääkida. «Mõnikord on suureks abiks juba see, kui keegi lihtsalt aeg-ajalt küsib: «Kuidas läheb? Kuidas end täna tunned?». Lisaks on suurepärane, kui julgustad lähedast vajadusel spetsialisti abi otsima,» lisab Vool.
Kui midagi positiivset leida viimaste aastate stressirikastest aegadest, siis on see psühholoogi sõnul suurem teadlikkus vaimsest tervisest. «Selle olulisusest räägitakse rohkem ja inimesed on üldiselt enda suhtes mõnevõrra tähelepanelikumad. Teadlikkus iseenesest aitab juba kas probleeme ennetada või siis vähemalt häälestada end nendega tegelema. Kindlasti on omajagu neid, kes võimaldavad varasemast palju hoolsamalt endale vaba aega, võtavad ette meeldivaid tegevusi või harjutavad vaimse heaolu praktikaid.»
Vaimset seisundit mõjutab ka päikese ja valguse nappus. «Põhjamaalastena tunneme sageli, kuidas sooja aja lähenedes läheb justkui hing kergemaks. See näitab hästi, kuivõrd meid puudutab ka vastupidine – sügistalvine aeg,» sõnab Vool. «On teaduslikult tõestatud, et vähene päikesevalgus mõjutab nii serotoniini kui ka melatoniini taset ajus. Mida vähem valgust, seda vähem heaolu- ja ärksustundeks vajalikke aineid toodab meie keha.»
Lisaks mängivad rolli kõiksugused muud sügistalvele omased tegurid. «Tavaliselt on rohkem kohustusi, sest puhkame ju suvel. Külma tõttu tuleb ette sagedamat haigestumist, pühadega seoses on surve mitte olla üksi ja õnnetu, rääkimata suurest saginast ja korraldamisest,» toob Vool näiteid. «Kevadel ja suvel ongi üldiselt mõnusam olla. Kui aga on tunda, et sügistalvel on enesetunne oluliselt halvem ja see mõjutab ka igapäevaelu, tuleks seda tähele panna ja tekkinud probleemiga tegeleda.»
Rahvastiku tervise arengukava aastani 2030 seab Eesti inimeste oodatava eluea pikendamise kõrval eesmärgiks suurendada ka tervena elada jäänud aastate arvu ja vähendada tervise ebavõrdsust. Sotsiaalministeeriumi vaimse tervise poliitika juhi Anne Randvälja sõnul ei tohi seejuures unustada, et ei ole tervist vaimse terviseta ning kui me ei investeeri piisavalt inimeste vaimse tervise hoidmisse, hakkab see pidurdama kogu elanikkonna tervena elatud aastate kasvu.
Sotsiaalministeeriumis tegutseb 2022. aasta algusest vaimse tervise osakond, mis kujundab vaimse tervise poliitikat ja viib seda ellu vastavalt valitsuse kinnitatud vaimse tervise rohelisele raamatule. «Viimaste aastate kriisides avaldunud vaimse tervise probleemid on toonud selgelt välja valdkonna peamised kitsaskohad: Eestis puudub terviklik, eri valdkondi ja tasandeid hõlmav vaimse tervise süsteem, puudu on nii piisava mitmekesisusega teenustest kui ka spetsialistidest,» tõdeb Randväli.
Elanikkonna vaimse tervise olukorrast ja vajadustest ülevaate saamiseks korraldasid Tervise Arengu Instituut ja Tartu Ülikool aastatel 2020–2022 esimese ulatusliku Eesti rahvastiku vaimse tervise uuringu.
Uuring kinnitas seda, mida võis eeldada rahvusvahelistele teadmistele tuginedes – iga neljas inimene on kõrge depressiooniriskiga ja iga viiendat ähvardab ärevushäire risk. «Saime teada ka, et depressioonirisk on suurem naistel ja riskiva tervisekäitumisega inimestel. Seejuures on enesele antud hinnangute alusel 15–24-aastastel noortel nii depressiooni kui ka ärevushäirete risk kuni kaks korda kõrgem kui elanikkonnas keskmiselt,» märgib Randväli. Uuring kinnitas, et nn koroona-aastatel oli depressiooni ja ärevuse riskiga inimeste osakaal tõepoolest oluliselt suurem kui kriisieelsel, 2019. aastal. Seejuures olid suuremas riskis sotsiaalmajanduslikult haavatavamad, st madalama haridustaseme, väiksema sissetulekuga inimesed ja töötud ning inimesed, kellel puudus lähedaste tugi.
Randvälja sõnul aitab enim inimeste vaimset tervist hoida seda toetav keskkond ja kindlasti on parem probleeme ennetada kui nendega tegelda. «Hoolimata pingutustest vaimse tervise spetsialistide põuda leevendada, jääme vaimse tervise teadlikkuse tõusu ja stigma vähenemise valguses veel mõnda aega elama spetsialistide nappusega.» ütleb ta. «Seepärast tuleb inimeste vajadustele vastava teenuste süsteemini jõudmiseks suunata tähelepanu eeskätt vaimse tervise abi pakkumisele kogukondades – esmatasandi tervishoius, kohalikul tasandil, aga ka väljaspool tervishoidu, st hariduses, spordis, kultuuris ja töökeskkonnas.»
Ka praegu on kohalikel omavalitsustel võimalik oma elanikele vaimse tervise teenuste pakkumiseks või omavalitsusse kogukonnapsühholoogi palkamiseks taotleda sotsiaalministeeriumilt teenuse- või palgatoetust. Ligi pooled omavalitsused on seda praeguseks teinud. «Kutsume ka kõiki teisi omavalitsusi üles vaimse tervise toe pakkumiseks toetust taotlema,» innustab Randväli.
Loe lisaks:
*Apotheka ajakiri "Naerata!" talvenumbrist leiab veel mitmeid põnevaid ja kasulikke lugusid, millele kindlasti veidi aega ja tähelepanu tasub pühendada.
