E-sigar, veip, tups, snus, nikotiinipadi, mokatubakas – nii uusi tubaka- ja nikotiinitooteid kui ka slängi, mida noored nende kohta kasutavad, lisandub kiires tempos. Lapsevanemad pole paljudest neist kuulnudki ja isegi, kui kahtlane jutt või tegevus vaatevälja jääb, napib teadmisi, mida peaks ette võtma.
Uudsete tubaka- ja nikotiinitoodete tarvitamine kasvab ja seda eriti just noorema elanikkonna seas. Nõuandeid, kuidas noorte tubaka- ja nikotiinitoodete tarvitamist kodus ennetada ning mida teha, kui esimene suits juba tehtud või koguni sõltuvus tekkinud, jagab Tervise Arengu Instituudi (TAI) vanemspetsialist Anna-Liis Veerpalu. Tema sõnul tuleb probleemiga tegeleda ühiskonnas laiemalt, kuid lapsevanemad saavad mõjutada eeskuju, selgelt väljendatud hoiakute ja koduste kokkulepete kaudu.
Kui noor räägib «suitsuvabadest» või «tubakavabadest» toodetest, siis ilmselt on tegemist tootjate eduka turundustööga, mis kaasaegseid tubaka- ja nikotiinitooteid kohati peaaegu et tervisetoodetena reklaamib. Tegelikult sisaldavad aga needki tooted kahjulikke aineid, sealhulgas nikotiini.
Suitsuvabade toodete all turundatakse tubakatooteid, mille tarvitamiseks ei ole vaja põlemisprotsessi — näiteks närimistubakas, nuusktubakas ja huule- ehk mokatubakas. Suitsuvabad tubakatooted sisaldavad nikotiini, mis suurendab vähiriski ja on sõltuvust tekitav. Tubakavabadena reklaamitavad tooted, nagu näiteks e-sigaretid ja nikotiinipadjad, ei sisalda tubakat, kuid võivad sisaldada samuti nikotiini ja selle kõrval ka mitmeid teisi kahjulikke ühendeid, näiteks arseen, glütserool ja atsetoon.
«Kui ühes tavasigaretis on nikotiini kuni 1 milligramm, siis ühekordse e-sigareti vedelikust võib nikotiini saada koguni 40 milligrammi, mis võrdub kahe paki tavasigarettidega,» toob Veerpalu võrdluse. On ka juhtumeid, kus nikotiinivabana reklaamitud e-sigarettides on tegelikkuses ikkagi nikotiini, samuti sisaldab e-sigareti vedelik palju teisi mürgiseid aineid ja osakesi.
Veerpalu märgib, et lastesuunaline ennetus algab täiskasvanutest ja nende eeskujust. Isegi kui vanem ise nikotiinitooteid tarbib, peaks lastele selgitama nende kahjulikku mõju ja vältima tarvitamist laste juuresolekul. Kõige parem oleks muidugi halvast sõltuvusest ka ise lahti saada − see annab lapsele selge sõnumi mitte neid tooteid tarbida.
Üheksa suitsetajat kümnest on nikotiinisõltlaseks jäänud alaealisena. Kuna rohkem on uuritud just tavasigareti kasutamist, siis teame, et esimene sigaret suitsetatakse keskmiselt 12-aastaselt. Uudsed tubaka- ja nikotiinitooted meelitavad aga lapsi üha nooremas eas. Uimastiohtudest, sealjuures nikotiinitoodete kahjulikkusest oleks lapsega vajalik vestelda juba algkooli ajal.
Mõjusalt ei toimi ühekordne vestlus ega monoloog, palju rohkem on abiks, kui keerulisemaid teemasid puudutatakse ka igapäevase peresuhtluse käigus ja arutatakse koos. Oluline on käsitleda uimastite teemat lapsele eakohaselt. TAI veebilehel tarkvanem.ee on ära toodud soovitused näidisvestlusteks tubaka ja nikotiini teemal eri vanuses lastega.
Algatuseks tasub uurida, mida laps juba teab sigarettidest ja teistest nikotiinitoodetest ja kuidas neisse suhtub. Vestlema peaks nii-öelda võrdse partnerina ja koos arutama selliste toodete tarvitamise plussidest ja miinustest nii lühikeses kui pikas perspektiivis. Laps võiks ise sõnastada otsused, kuidas tasub käituda, sest nii tajub ta end olulise osapoolena kokkuleppes ja võtab ka suurema vastutuse. Argumendid nikotiinitoodete kahjulikust mõjust, mis lapsega vestlustel läbi käia, leiab samuti tarkvanem.ee ja tubakainfo.ee veebidest.
Kui laps või noor on tubaka- või nikotiinitooteid tarvitanud või on teema päevakajaliseks saanud tema sõpruskonnas, sõltub võimalik reageerimine konkreetsest olukorrast. Väga oluline on lapsega rääkides olla avatud kuulaja ja jõuda põhjusteni – kas huvi taga on soov välja paista ja end täiskasvanuna näidata, sõpruskonna surve, põnevus, teismelise põhimõtteline protest kõige keelatu vastu või võib tegu olla hoopis vaimse tervise probleemide, näiteks ärevusega.
Kui olukord tundub tõsisem, tasub ühendust võtta ka teiste lapsevanemate ja kooliga ning tegutseda ühiselt. Koolis saavad õpetajad algatada lastega arutelusid lähtuvalt nende vanusest – näiteks ühiselt arutleda tootjate turundusvõtete üle, õppida enesekehtestamisvõtteid (kuidas öelda «ei»), teha kokkuleppeid oma klassi reeglite kohta, vajadusel kaasata koolipsühholoog. Hea kontakt ja suhtlus kooli ning teiste vanematega annab kindustunde, et uimastiennetus pole pelgalt ühe pere asi ning ollakse ühise eesmärgi eest väljas.
Kui aga nikotiinitoote tarvitamisest on tekkinud juba sõltuvus, tuleb pöörduda abi saamiseks mõne spetsialisti poole, kes aitaks lahendusi leida – näiteks perearst või pereterapeut. Võimalike nõustamis- ja loobumisteenuste osas leiab rohkem infot tubakainfo.ee veebilehelt.
Lapse kasvatamise puhul pole ühte õiget lahendust, vaid see on pidev protsess. Vanemana saab mõjutada lapse otsuseid ja suhtumist ning varakult seatud piirid peavad paremini.
«Kui öelda siiski üks asi, mis on ka uimastisõltvuse ennetamisel kõige alus, siis on see usalduslik suhe lapse ja vanema vahel. Laps peab tajuma, et tema hääl on kuulda, et tema vajadused ja soovid on olulised ning vanemaga on võimalik neist avatult rääkida,» ütleb Veerpalu ja lisab, et see tähendab näiteks üksteise jaoks olemasolemist ning ühistegevusteks aja leidmist, lapse elust aktiivselt osavõtmist. Lapsele on vajalik õpetada enesekehtestamise oskusi – kuidas ka sõprade survele vastu seista.
