Haiglad eelistavad valuraha vaikselt maksta

Haiglate makstud valuraha. Illustratsioon: graafika: Silver Alt

Kohtulahendeid sirvides võib jääda ekslik mulje, et Eesti haiglad ei maksa pea kunagi oma ravivigade eest valuraha. Tegelikkuses eelistavad nad maksta hüvitisi hoopis silmast silma kohtumistel sündinud kohtuväliste kokkulepete kaudu.

Kui raviviga on täiesti ilmne ja vea ohver või tema omaksed palkavad juristi, siis teeb enamik haiglatest kõik endast oleneva, et kogu lugu kohtuni ei jõuaks. Mõistagi ei kipu raviasutused selliseid kompensatsioone ise pakkuma. Postimehega vestelnud ja arusaadavail põhjusil tundmatuks jääda soovinud arstide väitel kardavad haiglad praegusest kohtust märksa enam ajakirjandust.

Ilmselgete ravivigade kohtussejõudmine tooks Eestisse ameerikaliku praktika, seal viib iga vale skalpellitõmme suurte, meedia tähelepanu keskmes olevate ja ette kaotatud protsessideni. «Kohtuväline maksmine on ainuvõimalik tee, et asi ei läheks Ameerikaks kätte,» lausus üks arstidest.

Ameerikalikud kohtulood läheks haiglatele lisaks mainekaotusele maksma hüvitistena palju suuremaid summasid kui selles loos toodud arvud. Haiglad püüavad iga hinna eest ära hoida, et kompensatsioonide maksmise ja suuruse osas kujuneks selged pretsedendid ehk standardid.

Kohtus võita keeruline

Teisalt võib otsuseid maksta kohtuväliseid hüvitisi käsitleda ka haiglate vastutulelikkusena, sest Eestis on tõepoolest vaid väga üksikud kohtulood, mis on lõppenud valuraha küsijale soodsalt.

Kogenud arsti Peeter Mardna väitel ei ole kompensatsiooni maksmisel siiski alati tegu selge raviveaga. «Mõnel juhul on tegu enda lahtiostmisega tülikast asjaajamisest,» selgitas ta. «Paljudel juhtudel polegi raviviga otseselt tõestatud. Aga need arstid, kes väidavad, et nemad pole elu sees vigu teinud – nad valetavad.»

Või nagu ütles Postimehele üks anonüümsust palunud arst: «Kui me hakkaks kõiki vigu tunnistama ja võtaksime kas või viimase kolme kuu jooksul minu kõrvu ulatunud info, siis ei jõuaks haiglad seda kõike iialgi kinni maksta. Sel juhul ei oleks meil varsti ka ühtki arsti, kes julgeks otsuseid vastu võtta.»

Eesti Patsientide Esindusühingu juhataja Pille Ilvese sõnul makstakse aga patsientidele kompensatsiooni siiski vaid väga ilmsetel juhtudel, kui haiglal puudub taganemistee ja viga on selge ka meditsiinilise erihariduseta inimesele. «Jutt käib tõesti sellistest lugudest, kui käärid on kõhtu jäänud.» Kõige sagedamini makstakse Ilvese sõnul juhtudel, kui inimesele on tekitatud püsiv tervisekahjustus ja ta on invaliidistunud.

Ehkki ravivigade eest kompensatsiooni maksmine käib juhatuste tasemel ja üle tavaarstide pea, avaldas üks arstidest veendumust, et sääraste kohtuväliste kirjalike kokkulepete lahutamatuks osaks on klausel, et rahasaaja ei tee nende põhjust kunagi ega mingil tingimusel avalikuks.

Ei taha rääkida

Kõik haiglad kinnitasid, et neil pole valuraha tasumiseks mingit eraldi eelarverida. Kõige konkreetsemaid andmeid valuraha kohta andsid Põhja-Eesti regionaalhaigla ja Ida-Tallinna keskhaigla. Summad on haiglati erinevad ja näitavad, et kokkulepete rahaline väärtus sõltub ka juhatuse heast tahtest.

Ida-Tallinna keskhaigla on maksnud aastatel 2002–2011 kokku viiel korral kompensatsiooni, mis on seotud ravi tulemustega või õige ravi puudumisega. Neist väikseim oli 3100 eurot, suurim aga 4800 eurot ehk vanas rahas 75 000 krooni.

Põhja-Eesti regionaalhaigla esitatud andmete kohaselt on nad aastatel 2006–2010 maksnud valuraha neli korda, neist suurim oli 1600 eurot. Pille Ilvese sõnul on patsientide esindusühingul valuraha osas suhteliselt head kogemused just Ida-Tallinna keskhaiglaga. «Samas on meil – nimesid nimetamata – haiglaid, mis ei maksa põhimõtteliselt välja ühtki eurot ja ainus võimalus on pöörduda kohtusse.»

Mardna hinnangul kasvab kompensatsioonide maksmise arv järgneva paari aasta jooksul vähemalt kaks korda. Põhjuseks on kogenud arstide süvenev põud ja arst-residentide hulgaline kasutamine nende aseainena.

Ida-Viru keskhaigla pressiesindaja väitel pole haigla maksnud kunagi kellelegi valuraha, Lõuna-Eesti haigla väitel aga ühel korral ja ka siis mõni tuhat eurot. Tuleb lisada, et juhul kui haiglad tahaks tõde kompensatsioonide kohta ilustada või sootuks valetada, oleks esitatud andmete paikapidavuse kontrollimine ajakirjandusele peaaegu võimatu.

Oma arvud avalikustanud Ida-Tallinna keskhaigla ja Põhja-Eesti regionaalhaigla juhatuse liikmed polnud Postimehele telefonitsi kättesaadavad pärimaks, milliste põhimõtete alusel kompensatsioone makstakse. Ida-Tallinna keskhaigla juhatuse esimees Ralf Allikvee teatas pressiesindaja vahendusel vaid seda, et tasumine on toimunud vastavalt raviprobleemidele ja lähtunud inimlikest põhimõtetest.

Pärnu haigla juhatuse esimees ja haiglate liidu juht Urmas Sule keeldus aga üldse igasuguste üldiste numbrite avalikustamisest. «Pärnu haigla väga optimeeritud töötajate hulka arvestades ei ole mul võimalik ilma töökorralduse olulise muutmiseta teie küsimustele vastuseid leida,» teatas Sule. Sestap pöördus Postimees andmekaitse inspektsiooni poole.

Inspektsiooni positiivse otsuse korral avaldame vastavad andmed nii Pärnu haigla kui ka Tartu Ülikooli kliinikumi kohta, mis oli nõus esile tooma andmed üksnes väljamaksekordade, aga mitte välja makstud summade kohta.

Nii paradoksaalne kui see ka pole, on Pärnu haigla küsitletutest ainus, kes on kohtu teel raha maksnud – 2008. aastal tuli kohtuliku kompromissi korras välja käia tervelt pool miljonit krooni. Ehkki lahendi internetist kättesaadav osa on lakooniline, võib sellest järeldada, et kaebus oli seotud just nimelt Pärnu haiglas toimunud raviga. Lisaks on veel üks kinnise kohtuistungi tulemusena sündinud ja avalikustamata jäänud lahend, mille sisu pole ajakirjanikule kättesaadav.

«Minu haiglajuhina töötamise pikaajalises praktikas on nii kohtulikud kui ka kohtuvälised kokkulepped hüvitiste maksmiseks väga harukordsed,» teatas Sule. «Viimaste aastate jooksul on Pärnu haiglal tulnud kohtumenetluste käigus sõlmida mõned kompromisslepingud hüvitiste maksmiseks.»

Postimees leidis veel mõned ravikvaliteeti puudutavad kohtulahendid, aga üldjuhul on kaebajad seal kaotanud. Ühe arsti hinnangul lastakse minna kohtuni välja just küsitavamatel ravilugudel, kus tõde pole üheselt leitav või on haiglal tõepoolest õigus.

Tüsistus või raviviga

Peeter Mardna hinnangul on kohtuväliste lahendite korras kompensatsioonide maksmine eluterve nähtus. «Milleks kurnata asjata õigussüsteemi ja maksta suuri summasid, kui võib saavutada kohtuvälise kokkuleppe,» lausus ta.

«Haiglad ei sõlmi kohtuväliseid kokkuleppeid selleks, et võtta endale mingi süü, vaid eemalehoidmiseks mittevajalikest protseduuridest ja kohtukuludest. Kohus ei saa reeglina arsti süüdi mõista, sest ka võlaõigusseaduse järgi ei tohi meditsiinitöötaja anda oma tööle mingit garantiid. Meditsiinitoiming on kahepoolselt võetud risk.»

Samas sai tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjon Mardna sõnul mullu 128 kaebust ja neist umbes kolmandiku puhul oli patsientidel selleks tema hinnangul ka põhjust. «Loomulikult eelistatakse kohtuväliseid lahendeid ka vältimaks asja jõudmist ajakirjandusse,» tunnistas Mardna.

Eestis tehakse Mardna andmetel umbes veerand miljonit operatsiooni aastas ja umbes viiel protsendil neist tekib mingisugune tüsistus – kõik ei kulge täpselt nii, nagu oodati.

Kust jookseb ikkagi ravivea ja loomuliku tüsistuse piir? «Tüsistuse puhul ei saa me seda ravitulemust, mida soovime,» selgitas Mardna. «Suur osa inimestest tahab millegipärast panna võrdusmärgi tüsistuse ja ravivea vahele. Reeglina pole tüsistus viga, vaid ettenägematute asjaolude kokkulangemine, mille tulemusena ei saavutata oodatud tulemust.»

Raviviga on aga Mardna hinnangul juhul, kui raviprotseduuri puhul kasutatakse meetodeid ja instrumente, mis ei ole antud ravi puhul ette nähtud. «Kui raviviga saab kompenseerida või parandada uue raviprotseduuriga, siis üritatakse seda ka teha.»

 Ka Tartu Ülikooli õigusteadlase Jaan Ginteri hinnangul ei taha Eesti haiglad ilmselt seda, et ravi puudutavate kahjuhüvitiste kohtuvaidlused muutuks massiliseks nagu USAs. «Seal moodustavad kahjuhüvitised haiglate kuludest päris arvestatava osa, haiglad on igasuguste kahjude vastu kindlustatud ja tegu on suure äriga,» lausus professor. «Ma isegi tervitan seda, et seni on suudetud meil probleeme lahendada kohtuväliste kokkulepetega.»

«Mis on ühiskonnale parim – kas eesmärk on see, et kõik raviga seotud kahjud saaks hüvitatud, või see, et meditsiinisüsteem toimib olemasoleva raha eest parimal võimalikul viisil?» küsis Ginter. Selge on ju see, et ükski arst ei lähe operatsioonilaua taha selleks, et patsiendile kurja teha.