ME SAAME HAKKAMA ⟩ Eksimine on inimlik, kahetsus kasulik?

Et kahetsemisest kasu oleks, võib proovida heastada halvasti tehtut ja muuta praegust olukorda meeldivamaks. Foto: Shutterstock

Pööra elus uus lehekülg. Kahetsemine ei muuda midagi, lõpeta norutamine. Selg sirgu ja edasi! Kui oleme minevikus tehtu või tegematajäänu üle nukralt mõtisklema jäänud, siis kipuvad nii vahel ütlema lähikondsed ja kipume end sellisel moel käsutama küllap isegi. Viimast pahatihti ka siis, kui südamepõhjas teame, et emotsioonid pole nagu masin, mida saab nupust sisse ja välja lülitada.

Kahetsemine – kurbuse, süü, pettumuse, enda või teiste vastu suunatud viha segu – on tegelikult väga kasulik emotsioon. Olgu ma inimene või muu elukas, kui ma ei analüüsi minevikus toimunut, siis uued ettevõtmised kipuvad samuti minema kipakalt. Uut saaklooma ka kätte ei saa, parema töökoha ees löön põnnama, sümpaatsele inimesele läheneda ei julge.

On inimesi, kelle puhul ümbritsevad kahtlustavad, et nad muudkui kahetsevad kõike, et saada võimalus teisi süüdistada või õigustusi selleks, et ka tulevikus mitte midagi (teisiti) teha. Kui rohi oleks olnud rohelisem ja meri sinisem ja inimesed paremad ja kui ma ise poleks olnud nii põhimõttekindel, küll ma siis oleks teinud ja elanud – aga näe, polnud seda õnne.