Päevatoimetaja:
Marilin Vikat

Mees mõisteti süüdi tütre surmas, kuna lasi tal rasvuda

Copy
Tüdruku toas rippus kärbsepaber. Foto on illustratiivne.
Tüdruku toas rippus kärbsepaber. Foto on illustratiivne. Foto: Shutterstock

Mees mõisteti süüdi oma 16-aastase puudega tütre surmas, kuna lasi tal Covidi piirangute ajal surmavalt rasvuda, vahendab The Guardian.

Vandekohus mõistis 45-aastase Alun Titfordi süüdi tütar Kaylea surmas hooletuse tõttu. Samas kuriteos tunnistas end detsembris süüdi tüdruku ema Sarah Lloyd-Jones. Tal ja Titfordil oli kuus last ja nad elasid koos Newtownis, Walesi keskosas. Paarile määratakse karistus hiljem.

Arvatakse, et see on Ühendkuningriigis esimene säärane juhtum, kus vanemaid süüdistatakse oma lapse surmas, kuna nad ei kontrollinud tema toitumist.

Kaylea elas oma surma ajal 9. või 10. oktoobril 2020 tingimustes, mis ei sobiks ühelegi loomale, rääkimata haavatavast 16-aastasest tüdrukust, kes sõltus täielikult teistest, teatas Moldi kohus.

Kaylea sündis vesipea ja seljaaju väärarenguga, mille tulemusel ei saanud ta kõndida. Ta õppis tavakoolis ning kasutas liikumiseks ja sportimiseks ratastooli. Ta oli korvpallis nii osav, et osales potentsiaalsete paraolümplaste tutvumispäeval.

Enne esmakordseid Covidi piiranguid 2020. aasta märtsis oli Kaylea Newtowni keskkooli õpilane, teatas kohus. Temaga koos töötanud inimesed kirjeldasid teda kui «raevukalt iseseisvat» ja «armsat», «naljakat ja jutukat» tüdrukut, kellel oli suurepärane huumorimeel.

Tema tervis halvenes järgmise seitsme kuu jooksul, kuna ta oli eemal välismaailmast, mil polnud ta üle enam kontrolli, ja ta ei naasnud enam kooli.

Pärast vahistamist ütles Titford politseile, et ta arvates ei olnud Kaylea pärast Covidi «lukustuse» algust voodist tõusnud. Kuid tunnistusi andes muutis ta oma lugu, öeldes, et Kaylea oli veel veidi enne oma surma liikuv, suutis voodist tõusta ja ratastoolis kodu esimesel korrusel liikuda.

Ta ütles, et läks viimati tema magamistuppa kaks nädalat enne tütre surma, et anda talle 16. sünnipäevaks musi. Ta väitis, et ta ei märganud midagi ebameeldivat, näiteks halba lõhna.

Pärast teismelise surma kutsutud hädaabitöötajad kurtsid magamistoas olnud lõhna üle. Nad avastasid neiu keha alt tõugud, kui ta leiti «tõeliselt kohutavates tingimustes». Neiu oli 1,45 meetrit pikk ja kaalus 146 kilo. Tema kehamassindeks oli surres 70. Laest rippus alla kärbsepaber ja ämblikuvõrguga oli kaetud tõstuk, mida oleks võinud kasutada Kaylea voodist välja aitamiseks.

Tema varbaküüsi, milleni ta ei ulatunud, polnud vähemalt kuus kuud lõigatud ja kaenlaalused olid mustad. Ta oli oma ratastooli jaoks 20 kilo liiga raske.

Tüdruku privaatse vannitoa põrandal olid väljaheited. Isa tunnistuse kohaselt polnud tütar seda aasta aega kasutada saanud. Ta ütles vandekohtule, et süüdistab räpasuses agressiivset perekoera, kes suletakse sinna, kui neil tuleb külalisi.

Neiu surmapõhjuseks registreeriti «rasvumisest ja selle tüsistustest tingitud põletik ja infektsioon ulatuslikes haavandipiirkondades ning puudega tüdruku liikumatus».

Titford ütles oma kolm nädalat kestnud kohtuprotsessi ajal tunnistusi andes, et oli tütart alt vedanud ja kandis kaasvastutust tema eest hoolitsemisel, kuid lisas, et ta ei ole tütre surmas süüdi.

Ta ütles, et oli Kayleast eemaldunud, kui tütar jõudis puberteediikka, jättes hoolduse Lloyd-Jonesi hooleks, kes oli alates 2018. aastast olnud hooldustöötaja. Ta ütles politseile, et loobus, kuna «ta oli naine ja ma ei tundnud end mugavalt».

Vande all süüdistas ta end korduvalt laiskuses, et ei aidanud Kaylea eest hoolitseda ega julgustanud teda tervislikult toituma. Tema vandeadvokaat püüdis vihjata, et kuna ta töötas pikki tunde kolimismehena – mõnikord seitse päeva nädalas –, ei teadnud ta lihtsalt tütre tervise halvenemisest.

Märksõnad

Tagasi üles