Märgid, mis viitavad läbipõlemisele

Läbipõlenut võivad iseloomustada ka häiritud uni ja kergesti ärrituvus ning suhtlemisraskused. Foto: Shutterstock

Mõnikord oleme sunnitud viibima olukorras, kus on keeruline tõmmata piiri töö ja vaba aja vahele. Motivatsioon ja innukus on küll positiivsed, ent järjest keerulisem on seejuures seada piire. Ülesannete kuhjumise, enesepiitsutamise ning aina paisuva vastutuskoorma tagajärg võib olla läbipõlemine. Psühholoog Tiina-Liina Märtsoo räägib Apotheka blogis, et läbipõlemine on salakaval seisund, mida pole lihtne poole tee peal märgata.

Läbipõlenud inimene on nagu tühjaks pigistatud sidrun, ta on hakanud muretsema ja märkama, et ta ei jõua asju teha. «Läbipõlemine on salakaval seisund ja seda ei ole lihtne poole tee peal märgata,» tõdeb Märtsoo.

Esmane ohumärk on see, et inimene ei suuda enam tavapärase ajaga kindlaid tööülesandeid ära teha ja tema töö tulemuslikkus langeb märgatavalt. Tal kulub tööle rohkem aega, tööpäevad venivad pikemaks ja ta võtab kasutusele näiteks energiajoogi või kohvi selleks et vastu pidada. «Hoolimata sellest, et ta justkui teeb üha rohkem, ei jõua ta oma asjadega valmis,» lisab psühholoog.

Läbipõlemise sümptomid on üsna sarnased depressiooniga, mida iseloomustab samuti kurnatus, tahte ja jaksu puudumine ning keskendumisraskused. Näiteks, kui on vaja midagi lugeda või kirjutada, on läbipõlenud inimesel laialivalgunud olek ja raske alustatut lõpuni viia. «Piltlikult öeldes vajuvad tal käed rüppe ja ta ei suuda selles midagi ette võtta,» lisab Märtsoo.

Läbipõlejad muutuvad enamasti ka küüniliseks ja tigedaks ning nendega on lihtsam konflikti sattuda.

Tihtipeale põlevadki läbi need inimesed, kes on väga tööle keskendunud ja innukad. Neil on enda jaoks enamasti kõrged sihid seatud ja latti nad alla ei lase. Sageli iseloomustab neid perfektsionism, tööhoolikuks olemine ja nad suhestuvad maailmaga oma töö kaudu.

Läbi võivad keremini põleda ka need, kes ei saa ise oma töö sisu ja mahtu reguleerida. Läbipõlemine ohustab rohkem ka juhtivatel kohtadel töötavaid inimesi, sest tipusolek on teinekord väga üksildane.

Läbipõlenut võivad iseloomustada ka häiritud uni ja kergesti ärrituvus ning suhtlemisraskused. «Sageli esinevad läbipõlenutel kehas valuaistingud, mis ei tähenda, et neil päriselt midagi viga on,» tõdeb psühholoog. «Siis pöördutakse perearsti poole näiteks südamevalude või kõhuprobleemidega. Keha on meil õnneks piisavalt tark ja annab signaali, et tuleks hoogu maha võtta. Inimesed ei ole aga suures töötegemise tuhinas nii targad, et võtta aega neid märke tähele panna.»

Võti peitub tasakaalus

«Üldine vaimset tervist toetav mõte võiks olla, et töö pole kunagi kedagi lõpuni õnnelikuks teinud,» lausub Märtsoo. Oma töö-, puhke- ja vaba aega tuleb hoida tasakaalus. Kõigil on ööpäevas 24 tundi ja kui teha lihtne kolmene jaotus, kulub kaheksa tundi uneks, sama palju tööks ning ülejäänud kaheksa tundi võiks jääda vabaks ajaks.

Läbipõlejad ei tee küll kogu päeva tööd, aga isiklikku ja näiteks hobideks aega nende päevast ei leia. «Nad töötavad, vaatavad kiiruga midagi hamba alla, töötavad edasi, lähevad koju ja töötavad ikka edasi ning selle vahele siis natuke magavad ka,» iseloomustab psühholoog.

Kui selline elustiil on omane, tasub alustuseks vaadata oma päevakava üle ja saada aru, kuhu aeg kulub. Seejärel võiks püüda oma tegevusi vastavalt 8+8+8 jaotusele muuta. Psühholoog soovitab igaühel endalt aeg-ajalt küsida, miks ja mida sa teed ning kas see on seda väärt.

Läbipõlemist kogedes tuleb esmalt aeg maha võtta, kindlasti tööst eemalduda ja puhata. «Ühel hetkel, kui inimene end juba paremini tunneb, taastub ka tema töömotivatsioon, aga suure tõenäosusega mitte endisel määral,» tõdeb Märtsoo.