ME SAAME HAKKAMA ⟩ Sõltuvuse kirevad ja hallid varjundid

Sõltuvuse korral muutub teatud tegevus inimese jaoks nii oluliseks, et miski muu teda ei huvita. Foto: Shutterstock

Sõltuvus, see on imelihtne. Kõik me ju teame enda arvates, milline on tõeline joodik. Paljud arvavad ka teadvat, et tõeline narkomaan käib ringi, silmad pahupidi peas ja veenid ribadeks torgitud. Sõltlasest hasartmängur aga – kui ta just Dostojevski kombel Euroopa mängusaalides õnne proovile ei pane – kraabib vast linna peal kasiino ust ja nõuab sisselaskmist ning teab kõigi pandimajade aadresse.

Kivistunud, stereotüüpsetest kujutluspiltidest kinnihoidmisega on paraku see häda, et nii ei pane me suure tõenäosusega tähele, kui ise vaikselt sõltuvusse libiseme või juhtub see meie lähedastega. Tõsi, vahel pereliikmed ja tuttavad ongi kimbatuses ning tahavadki probleemi rohkem või vähem teadlikult eitada. Lohutavad end siis, et ei, ta ju käib veel tööl ja eraisiku pankrotti ei paista. Ometi on sõltuvustega nende algfaasis nii, et neid ongi kerge millekski üsna süütuks pidada – eriti siis, kui inimene oma eluga enam-vähem kenasti hakkama saab.

Palun väga, kust läheb alkoholisõltuvuse piir? Milline kogus haljast ja kui sageli peaks kõrist alla minema, et endale silt külge panna ja abi otsida? Tegelikult on alkoholi suhtes viimastel aastatel vaimse tervise spetsialistide mõtteviisis toimunud suur muutus: abi võib otsida alati, ei pea ootama tsüklisse kukkumisi ja seda, et töölt ähvardatakse kohe lahti lasta. Kui kedagi juba tarbimine häirib, siis tulebki midagi ette võtta ja abi otsida.