Keha jaoks üks olulisemaid aineid on liigsel tarbimisel toksiline

Seleen aitab tugevana hoida immuunsüsteemi. Tegemist on võimsa antioksüdandiga, mis võitleb rakkude oksüdatiivse stressi vastu. Seleeni madalat taset on seostatud südamehaiguste suurenenud riskiga. Foto: Shutterstock

Seleen on organismi jaoks üks olulisemaid mikromineraale. Kõige rohkem leidub seleeni maksas, kilpnäärmes, neerudes, lihastes ja spermas. Miks on seleen kasulik, kust seda saame ning mida võib kaasa tuua seleeni defitsiit?

Seleeni avastas 1817. aastal Rootsi keemik Jöns Jacob Berzelius, kes pani sellele tähtsale mikroelemendile nime kuu järgi – kreeka keeles selene. Ent inimesele eluliselt vajalikuks tunnistati seleen oluliselt hiljem.

Seleen osaleb muu hulgas immuunsüsteemi tugevdamises, kudede elastsuse säilitamises ja vananemise aeglustamises. Seetõttu loetakse seda ka nooruse mikroelemendiks, mis annab tagasi jõu ja pikendab elu. Tegemist on võimsa antioksüdandiga, mis võitleb rakkude oksüdatiivse stressi vastu ja aitab kaitsta sinu keha näiteks selliste krooniliste haiguste eest, nagu vähk ja südamehaigused (seleeni madalat taset on seostatud südamehaiguste suurenenud riskiga). Oksüdatiivne stress on seotud selliste neuroloogiliste haigustega, nagu Parkinsoni tõbi, skleroos ja Alzheimer. Uuringud on näidanud, et Alzheimeri tõvega patsientidel on seleeni sisaldus veres madalam.

Seleeni kogusest organismis sõltub, kas viirushaiguste perioodil haigestume ning kui raskelt haigust läbi põeme. Seleeni puudus mõjutab südame-veresoonkonna haiguste esinemissagedust, kilpnäärme alatalitlust ja meeste viljatust. Viimase tõttu on tõestatud, et meeste organism vajab rohkem seleeni kui naiste oma.

Terve kilpnääre on oluline, sest see reguleerib ainevahetust ning kontrollib kasvu ja arengut.

Seleenipuudust on seostatud kilpnäärmehaigusega, nagu Hashimoto türeoidiit, mille korral immuunsüsteem ründab kilpnääret.

Allikad ja imendumine

Seleeni ringkäik algab tavaliselt maapinnast, kust see läheb taimedesse ja loomadesse, kuni lõpuks jõuab inimese organismi. Kui taimedes ei ole seleeni, siis järelikult ei ole seda ka maapinnas. Eesti ja mujal Euroopa pinnases kasvanud toit ei sisalda piisavalt seleeni, meie mullad on seleenivaesed. Ka toidu rafineerimine, aga ka keetmine, küpsetamine ja terade jahvatamine elimineerib suure osa seleenist.

Parimateks seleeni allikateks on parapähkel, maks, kalad, mereannid, päevalilleseemned, liha. Samuti brokoli, oad, herned, mais, kuigi oluliselt väiksemas koguses. Küll on aga taimsetest toiduainetest palju seleeni küüslaugus, kuid seejuures peaks ta olema kasvanud seal, kus on palju päikest.

Seleeni imendumist ja omastamist soodustavad vitamiinid E (seetõttu tuleks neid manustada koos), vitamiin A ning metioniin. Imendumist pärsivad aga väävel, raskemetallid ning vitamiin C.

Seleeni defitsiit ja liigsus

Seleeni defitsiidi sümptomite hulka kuuluvad näiteks närvikoerakkude pigmenteerumine, nägemisvõime vähenemine, lihaste valulisus ja nõrkus, kilpnäärme alatalitlus, isutus ning meestel probleemid viljakusega.

Seleeni defitsiiti normaalse segatoitluse puhul tavaliselt ei kujune. Küll aga loetakse seleenipuuduse riskigruppideks Põhja-Euroopas elavaid inimesi, veganeid, südame-veresoonkonnahaiguste ja teiste krooniliste haiguste põdejaid, suitsetajaid, alkoholiga liialdavaid inimesi, antibeebipillide kasutajaid ja vanureid.

Täiskasvanud inimese kehas on seleeni umbes 10–14 mg. Seleeni päevase ohutu koguse ülempiir on 0,2 mg. Seleeni megadoosid (eriti kestval kasutamisel) on toksilised. Sümptomiteks on dermatiit, juuste, küünte, hammaste väljalangemine, kaaries, halvatus. Liigne seleeni tarbimine võib põhjustada LDL-kolesterooli tõusu ja diabeeti.

Seleeni täiendav manustamine

Seleeni toidulisandi koostises ei peaks kartma. Päevase soovitusliku koguse tagamine on oluline nii vanadele kui noortele. Seleen tagab normaalse östrogeeni ja testosterooni taseme, aitab eemaldada fosfolipiide, tagab normaalse kolesterooli taseme.

Väga levinud on seleeni tarbimine kardiovaskulaarsete haiguste riski vähendamiseks. Seleenist üksinda kindlasti ei piisa, kuid manustades koos ravimite ja teiste antioksüdantidega on toime efektiivsem. Koos teiste antioksüdantidega (vitamiin E, beetakarotenoidid) aitab seleen vähendada ka LDL-kolesterooli taset.

Seleen toimib organismis koos joodiga. Kui esineb joodi puudus, kiirendab ja raskendab seleen joodi puudusest tulenevaid sümptomeid ja vastupidi.

Seleeni ei tohiks manustada koos verevedeldajatega, sest seleen võib vähendada vere hüübimist, ja koos kolesterooli alandavate ravimitega, niatsiiniga, barbituraatidega ja warfariiniga.

Keemiaravi korral ei tohi seleeni lisaks tarbida, sest see annab vähirakule hoopis elujõudu juurde.