:format(webp)/nginx/o/2023/02/14/15138041t1hebaf.jpg)
Apteegikülastajal pole tõenäoliselt kahe silma vahele jäänud, et leti äärest leiab sageli ka erinevaid hematogeenibatoone, mis on tuntud kõrge rauasisalduse poolest. Millal hematogeeni tarbida ning kellele see sobib, selgitab BENU apteegi proviisor Margot Lehari.
Ehkki mitmekülgselt toituva inimese toidus leidub nii loomset kui ka taimset rauda, on inimese organismile paremini omastatav just loomne raud, mida nimetatakse Lehari sõnul heemseks rauaks.
«Taimsest rauast (sealhulgas näiteks maasikatest, spinatist, petersellist ja nõgesest) peab meie seedesüsteem erinevate hapetega ja kiudainetega seotud raua suutma ise lahti muukida. Seda mõjutab suuresti näiteks keskkonna pH-tase, raua kontsentratsioon, segavate ja soodustavate faktorite olemasolu, sealhulgas teised toiduained,» selgitas ta.
Kuna paljud protsessid on organismis tasakaalus, siis proviisori sõnul on huvitav fakt, et kui muidu imendub taimsest rauast umbes viis protsenti, siis aneemia korral suureneb imendumine mitu korda, kuna inimorganism püüab ellu jääda ja toimivalt funktsioneerida. «Kui veres on vähe hemoglobiini, vabastatakse rauda nende varudest ehk ferritiinist, mis paiknevad põrnas, luuüdis ja näiteks lihastes,» sõnas ta.
Heemne ehk loomne raud aga soolestikus olevate bakterite abi ei vaja. «Hematogeen on tuntud apteegišokolaad, mille nimi vihjab sellele, et tegu on heemse raua allikaga. Heemne raud imendub umbes 20–25 protsenti paremini, mida on viis korda rohkem kui taimedest saadud raud,» näitlikustas proviisor.
Et aga loomne raud imenduks, on oluline toidu kvaliteet ja selle termiline töötlemine, kuna viimane vabastab hapetest ja valkudest rauda ning toorest lihast ei saa me rauda kätte. «Õnneks ei kipu inimesed toorest liha väga palju sööma,» kommenteeris Lehari.
Rauda eritub organismis ööpäeva jooksul väga väike kogus ehk vaid umbes 1 milligramm. See tähendab, et rauda taaskasutatakse aina uuesti ja uuesti ning see ringleb organismis ringi. Suuremal hulgal saab raud organismist kaduda ainult teatud juhtudel. Lehari tõi välja peamised juhud:
Kui inimesel on diagnoositud kehvveresus ehk aneemia, tuleb Lehari sõnul uurida, kas madal on ainult hemoglobiin (tähisega Hgb) või ka ferritiin, mis on rauadepoodes sisalduv ühend. «Ferritiiniga seondub ainult kolmevalentne raud, mis on apteegis retseptiga saadaval. Kõik ülejäänud käsimüügis olevad rauapreparaadid tõstavad hemoglobiini taset veres ning sisaldavad kahevalentset rauda.»
Heemse raua preparaate on proviisori sõnul kokku kaks: kui ühed on saadaval tableti kujul, siis teiseks preparaadiks ongi hematogeen ehk meeldiva maitsega batoon, mis sisaldab verepulbrit ehk toidualbumiini.
Vahel rikastatakse hematogeeni ka raudsulfaadiga, kuid Lehari hinnangul pole see vajalik. «Sellisel juhul vajab imendumine happelist keskkonda (nt C-vitamiini) ja ka seda, et toidus poleks piimatooteid ega liigselt kiudaineid,» sõnas ta.
Kellele siis hematogeen sobib? Proviisor soovitab seda nii lastele kui noorukitele, kes ei armasta või ei soovi liha süüa. Küll aga tuleb arvestada, et hematogeenide kalorsus on üsna suur. «Kaks batooni asendavad juba kalorite hulga mõttes ühe eine ning selline suhkrukogus pole kindlasti kasulik. Mõõdutundega peaksid hematogeeni tarvitama ülekaalulised ja diabeetikud.»
Siiski rõhutab Margot Lehari, et mõningane rauapuudus pole ilmtingimata ohtlik ning organism saab sellega hakkama, kasutades olemasolevaid rauavarusid. «Liigne raua tarvitamine ilma täpsustavate vereanalüüsideta võib aga olla ohtlik. Samuti esineb vanemas eas ja eeskätt meestel raua kuhjumist ehk hemokromatoosi, mida omakorda soodustab alkoholi liigtarvitamine,» ütles proviisor.
/nginx/o/2022/07/06/14675766t1hbaab.png)