Tehisaru aitas tuvastada veel ühe kõrge vererõhu põhjuse

Uue uuringu kohaselt on silmas olevate veresoonte keedumine ja kõrge vererõhk omavahel põhjuslikus seoses. Foto: Shutterstock

Tehisaru abil selgitati välja, et silma veresoonte keerdumine võib põhjustada kõrget vererõhku ja südamehaigusi.

Londoni ülikooli St George'i meditsiinikooli teadlaste juhitud uuringus avastati genoomist 119 piirkonda, mis aitavad määrata silma tagaosa veresoonte suuruse ja kuju, ning et suurenenud arterite «keerdumine» võib põhjustada kõrget vererõhku ja südamehaigusi. Uuring on avaldatud ajakirjas PLOS Genetics.

Teadlased on varem näidanud, et võrkkesta veresoonte kuju ja suurus on seotud terviseprobleemidega, sealhulgas kõrge vererõhu, südamehaiguste, diabeedi ja rasvumisega. Kuid siiani on olnud vähe teada, kuidas geneetika mängib rolli nende veresoonte arhitektuuriliste omaduste määramisel.

Teadlased uurisid ligi 53 000 inimese võrkkesta kujutisi. Nad rakendasid piltidele tehisintellekti (AI tehnoloogiat), et kiiresti ja automaatselt eristada eri tüüpi veresooni (arterid ja veenid) ning mõõta veresoonte laiust ning nende keerdumist ja pöörde ulatust.

Seejärel kasutas meeskond meetodit, mida nimetatakse genoomi hõlmavaks assotsiatsiooniuuringuks (GWAS), et teha kindlaks, kas sarnaste veresoonte omadustega inimeste DNA-s on sarnasusi. Nad tegid seda 52 798 Ühendkuningriigi biopanga liikme geneetiliste andmete põhjal.

Seejärel kordas meeskond analüüse 5000 inimesega, kes osalesid EPIC-Norfolki silmauuringus. Sellest ja Ühendkuningriigi biopangast pärit andmetest tuvastasid nad 119 genoomi osa, mis on seotud võrkkesta veresoonte kuju ja suuruse omadustega. 119 leitud lõigust oli 89 piirkonda seotud arterite keerdumisega.

Arterite suurem keerdumine näis põhjustavat ka kõrget diastoolset vererõhku (mõõtmisel alumine näit) ja südamehaigusi. Diastoolne vererõhk on rõhk arterites südamelöökide vahelisel ajal.

«Arvati, et kõrge vererõhk võib põhjustada arterite keerdumist, kuid meie töö paljastab, et tegelikult on see vastupidi. See geneetiline teave on eluliselt tähtis pusletükk ja võib sillutada teed uutele raviviisidele tulevikus,» nentis Londoni ülikooli St George'i krooniliste haiguste epidemioloogiaosakonna juht, professor Christopher Owen ülikooli teates.