Mida teha joomasööstude korral

Vesi on eluks hädavajalik jook - alkohol mitte. Kui teisega piiri pidada ei suuda, siis joo parem esimest. Foto: Arnie Watkins, Pexels

• Ravimitel on alkokahjude vähendamisel oma koht olemas.

Kui sa saad aru, et joomatuurid su elu rikuvad, aga tahtejõust jääb väheks, et alkoholi meelitusele vastu panna, siis on kindlasti aeg arsti poole pöörduda. Värske uuring kinnitab, et teatud ravimitest ja psühhoteraapiast võib ka joomasööstude pidurdamisel abi olla.

Alkohol on karm sõltuvusaine ning paljud ei suuda selle tarbimisega piiri pidada. Lähed näiteks nädalavahetusel või õhtul sõpradega välja, et mõned õlled teha ja veidi lõbutseda, aga asi päädib enamasti korraliku joomingu, purjuspäi autorooli istumise katsete ning vahel ka politsei ja kiirabiga? Sellel võivad olla lisaks pohmelusele väga kurvad tagajärjed - rasketest vigastustest, krooniliste haiguste, psühhoosi ja raske alkoholisõltuvuse väljakujunemiseni ja ka surmajuhtumiteni, mida on kurvastavalt palju. Äsja ilmunud uuring kinnitab, et mõnedest ravimitest võib piiripanemiseks kasu olla.

Enam kui saja mehega tehtud katses taheti teada, kas selline ravim nagu naltreksoon suudab mitte veel väga raskesse sõltuvusse jäänute joomasööste pidurdada. Tegemist on ravimiga, mida muidu kasutatakse alkoholismi ravis nii, et seda peab võtma igapäevaselt ning ravi juurde käib ka psühhoteraapia. Ravim pidurdab endorfiinide ehk siis eufooriani ja mõnutundeni viivate ainete reaktsioone ajus. Paljud arvavad, et naltreksooni ja sama toimega nalmefeeni võtmisel alkoholist joovet ei teki. Tegelikult tekitab alkohol ka ravimite võtmisel joobe, aga see pole nii meeldiv kui ilma ravimiteta ja seetõttu ei tunne inimene nii suurt tungi edasi juua.

Nagu teistegi sõltuvust tekitavate ja narkootiliste ainetega, on ka alkoholi liigtarvitamise ravimisega keerulised ja sugugi mitte ühe lausega öeldavad lood. Loomulikult on inimesel, kes piiri pidada ei suuda või alkoholi juba igapäevaselt saada tahab, targem püüelda selle poole, et seda kraami üldse mitte tarvitada. Siis on ravimi võtmine igapäevaselt mõistlik ja head rutiini kujundav ning arstide sõnul on just nii tulemused paremad. 

Teisalt on olemas inimesed, kes ei joo iga päev, kuid kui juba võtmiseks läheb, siis saab seda liiga palju. USA kogemus on selline, et seal on joomasööstudega (binge drinking) hädas umbes 17 protsenti täiskasvanutest ja selliseid sööste tuleb neil kuus ette keskmiselt neli - viis korda. Samas ei määratleta seal 90 protsenti neist «joomasööstjatest» sellisteks inimesteks, kes täidaks just raske alkoholitarvitamise häire (ehk raske kuritarvitamise ja sõltuvuse) diagnoosimiseks vajalikke kriteeriumeid. Uuringus kontrolliti, kas ravimite võtmine mitte igapäevaselt, vaid siis, kui joomatuuri isu peale tuleb või kui arvatakse, et alkoholijoomiseks läheb, aitaks alkoholikoguseid vähendada. 

Uuring kinnitas, et kergema või keskmise raskusastmega alkoholitarvitamise häirega mehed suudavad ravimite abiga märkimisväärselt kahandada nii joomapäevade arvu kui ka ühe joomatuuri jooksul joodud alkoholi hulka ka siis, kui ravimeid võetakse nö vajaduspõhiselt ehk enne eeldatavat joomist.

Selle lähenemisviisi mõju kestab edasi ka pärast poolt aastat kestnud vajaduspõhist ravimitarvitamist. Enam kui 80 protsenti katses osalenud mehi ütles, et neile selline lähenemine väga sobib ning et nad soovitaksid ka sõbral katsest osa võtta. 

Üks oletus, miks sellisel vajaduspõhisel lähenemisel ravis oma koht võiks olla, on seotud ikka nende aju kemikaalidega, mis meile hea tunde tekitavad. Üks oletus on, et naltreksooni võtmine vastavalt vajadusele võib mõne inimese jaoks olla talutavam, kuna see võimaldab dopamiini tasemel ajus ravimi kasutuskordade vahel taastuda. Ning lähenemisviis võib anda inimesele tunde, et ravi on rohkem tema kontrolli all ning et ta pole lihtsalt passiivne ravi tarbija.

Uuring ei võrrelnud igapäevast ravimitarvitamist ja nö vajaduspõhist tarvitamist. Kuid uuring oli tehtud heal tasemel - see oli randomiseeritud ja topeltpime ehk siis pooled meestest said naltreksooni ja pooled platseebot ning ei osalejad ega katsealuseid hindavad teadlased ei teadnud, kes mida sai. 

Tulemused näitavad, et nö vajaduspõhine ravimitarvitamine koos psühhoteraapiaga või nõustamisega on üks võimalus alkoholismi ohjamiseks. Sellele viitavad ka ravimite omaduste kokkuvõtted.

Arstide praktilised kogemused on aga erinevad - osa psühhiaatreid on sellise lähenemise suhtes väga skeptilised, teised möönavad, et sellest võib mõningast kasu olla. 

Imeravim pole neist kahest ükski, aga osade inimeste puhul on see siiski võimalus kontrollida alkoholi kogust selle asemel, et alkohol kontrolliks inimest. Ka ühiskonnale tervikuna oleks ravimite, nõustamise ja psühhoteraapia laiem kasutus siiski kahjude vähendamisel oluline - võimalik, et nii õnnestuks vähendada liiklussurmade arvu, vigastuste ja traumade põhjustatud kahju, haiguspäevade arvu, krooniliste tervisehädade teket, isegi seksuaalsel teel levivate haiguste hulka, rääkimata siis rikutud suhetest, alkouimas tehtud kuritegudest ja vaimuhaigustest.

Kõigi alkoholist tulenevate kahjude nullimine on võimalik vaid siis, kui alkoholist täiesti loobuda. Ühiskonna tasandil ei ole see aga vastuvõetav. Realistlikumaks suunaks on kahjude vähendamise poliitika. Tasakaalu leidmine mõnu, kasu ja kahjude vahel pole aga sõltuvusainete puhul kerge.

Riigi alkopoliitika alkokahjude vähendamist ei soosi - aktsiiside langetamisega on alkohol palga suhtes kättesaadavamaks muutunud, tarbimine on suurenenud ja kasvanud on ka otseselt alkoholi liigtarvitamisest tingitud surmade arv.

Abi ja nõu saamiseks võib infot otsida märksõnadega «alkoholismi ravi» või uurida ravi- ja nõustamisvõimalusi siit: https://alkoinfo.ee/et/nou-ja-abi/spetsialisti-abi/kuhu-poorduda/

Lähedaste ja ka alkohoolikutega hädasolevate tööandjate nõustamist pakub näiteks PERH: https://www.regionaalhaigla.ee/et/alkoholitarvitamise-haire-kuritarvitamine-ja-soltuvus