ME SAAME HAKKAMA ⟩ Jutt poliitikast kui punane rätt härjale?

Mida jõulisemalt üritad kellegi ilmavaadet ja poliitilisi eelistusi muuta, seda rohkem ta sõrad vastu ajab. Isegi kui su mõtted on mõistlikud, pealekäimist tajutakse agressiivsena. Foto: Shutterstock

Mida ootame inimestelt, keda peame lähedasteks? Tuge rasketel aegadel ja meiega koos rõõmustamist helgetel hetkedel, võimalust nendega ilma tuhande filtrita asju arutada – see igatsus on universaalne. Endaga sarnast välimust me ei eelda, aga automaatselt kipub paljudel meist olema eeldus: sõbrad ja pereliikmed mõtlevad meie moodi, hindavad samu asju ja maailmavaadegi võiks olla meie omaga sarnane.

See eeldus on loogiline, et kui keegi on meie lähedal ja me justkui peaks teda usaldama, siis võiks tema mõtteviis, olulised väärtused vähemalt, olla meie moodi – muidu on kahtlane. Meiesarnane ja tuttav kipub ikka natuke rohkem meeldima. Kui peaks aga selguma, et tema ilmavaade ja poliitilised eelistused on meie omadele risti vastupidised, võib see ehmatav olla muu hulgas põhjusel, et annab meile signaali: me ei tunne lähedast inimest ja oleme võib-olla teisigi valearvestusi teinud.

Sedasorti asja endale tunnistada on valus – eriti kui erinevused näikse olevat sügavamal kui selles, kas maksustada tuleks autod või kinnisvara või mis aastaks peab taastuvenergiale üleminek ühel pool olema. Kuidas korraga selle imelik-võõralt mõtleva tuttava inimesega suheldagi, kui ta nii erinev on?