Maismaal pole enam kohta, kus õhk oleks piisavalt puhas

Professor Yuming Guo. Foto: Monash University

Esimene üleilmne igapäevase õhusaaste uuring näitab, et planeedil Maa pole enam sellist maismaad, kus õhk oleks tervisele ohutu. Meid iga päev ümbritseva õhu eriti peenete tahkete saasteosakeste (PM2,5) sisalduse uurimine on näidanud, et ainult 0,001 protsenti maailma elanikkonnast saab hingata õhku, milles neid on nii vähe, et see on tervise mõttes ohutu.

Maailma esimese üleilmse peenosakeste (PM2,5) uuringuga selgus, et vaid 0,18 protsendil maismaast, kus elab 0,001 protsenti maailma elanikkonnast, on õhk eriti peenete osakeste poolest nii puhas, et see ei ohusta tervist ja ei ületa Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) soovitatud ohutut taset.

PM2,5 tähendab saasteosakesi, mille läbimõõt on kuni 2,5 mikronit - võrdluseks on juuksekarva läbimõõt 50 - 70 mikronit. See saaste koosneb suures osas erinevate kütuste - nafta, diisli, õlide, bensiini ja puude - põletamise jääkidest õhus. Ohtlikud on need peenosakesed seetõttu, et suudavad tungida sügavale silma, kopsu ja isegi vereringesse, tekitades seal ärritust, köha, nohu ja õhupuuduse-reaktsioone; pikaajalisel ja suurel kokkupuutel astmat, südame-veresoonkonna probleeme, haiglaravi vajadust ja enneaegset surma jne. 

 On oluline, et kuigi igapäevane saastetase on kahe aastakümne jooksul kuni 2019. aastani langenud Euroopas ja Põhja-Ameerikas, on tase tõusnud Lõuna-Aasias, Austraalias, Uus-Meremaal, Ladina-Ameerikas ja Kariibi mere piirkonnas, kusjuures enam kui 70 protsendil päevadest on see kogu maailmas ikkagi üle selle taseme, mida ohutuks peetakse.

Välisõhu saastatus põhjustas aastal 2019 hinnanguliselt 6,67 miljonit enneaegset surma.

Monashi ülikooli professor Yuming Guo sõnul kasutas uurimisrühm traditsioonilisi õhukvaliteedi seire vaatlusi, satelliidipõhiseid meteoroloogilisi ja õhusaastedetektoreid, statistilisi ja masinõppe meetodeid, et hinnata täpsemalt PM2,5 kontsentratsiooni ja teha seda globaalselt. Uuringus kasutati uuenduslikku masinõppe lähenemisviisi, et integreerida erinevat meteoroloogilist ja geoloogilist teavet. Keskenduti aladele, kus saastemäär oli üle 15 μg/m³, mida WHO peab ohutuks piiriks (lävi on endiselt vaieldav). 

Vaatamata suure PM2,5-ga kokkupuute päevade väiksele vähenemisele kogu maailmas, oli PM2,5 kontsentratsioon 2019. aastaks siiski enam kui 70 protsendil päevadest kõrgem kui 15 μg/m³.

Lõuna-Aasias ja Ida-Aasias oli enam kui 90 protsenti päevadest PM2,5 päevane kontsentratsioon kõrgem kui 15 μg/m³.

Austraalias ja Uus-Meremaal suurenes 2019. aastal märkimisväärselt kõrge PM2,5 kontsentratsiooniga päevade arv.

Ülemaailmselt oli aasta keskmine PM2,5 aastatel 2000–2019 32,8 µg/m3.

Kõrgeimad PM2,5 kontsentratsioonid olid Ida-Aasia (50,0 µg/m3) ja Lõuna-Aasia (37,2 µg/m3) piirkondades, millele järgnes Põhja-Aafrika (30,1 µg/m3).

Austraalias ja Uus-Meremaal (8,5 μg/m³), teistes Okeaania piirkondades (12,6 µg/m³) ja Lõuna-Ameerikas (15,6 µg/m³) oli PM2,5 aastane kontsentratsioon madalaim.

Aastal 2019 puutus vaid 0,18 protsenti maismaa pindalast ja 0,001 protsenti maailma elanikkonnast kokku saastega, mida oli alla WHO 2021. aastal pakutud piirmäära (aastane keskmine 5 μg/m³).

Professor Guo sõnul näitavad ohtlikud PM2,5 kontsentratsioonid ka erinevaid hooajalisi mustreid,«sh Kirde-Hiina ja Põhja-India talvekuudel (detsember, jaanuar ja veebruar), samas kui Põhja-Ameerika idapoolsetes piirkondades oli PM2,5 sisaldus kõrge suvel (juuni, juuli ja august),» ütles ta. «Samuti registreerisime suhteliselt kõrge PM2,5 õhusaaste augustis ja septembris Lõuna-Ameerikas ning juunist septembrini Sahara-taguses Aafrikas.»

Ta lisas, et uuring on oluline, sest «see annab põhjaliku ülevaate välisõhu saastatuse hetkeseisust ja selle mõjust inimeste tervisele. Selle teabe abil saavad poliitikakujundajad, rahvatervise ametnikud ja teadlased paremini hinnata õhusaaste lühi- ja pikaajalisi tervisemõjusid ning töötada välja õhusaaste leevendamise strateegiaid.»

Allikad: The Lancet Planetary Health, EurekAlert