Täiskasvanuea jooksul kraani-ja pudeliveega tarbitud nitraat võib olla eesnäärmevähi riskiteguriks, eriti agressiivsete kasvajate ja nooremate meeste puhul, järeldus Hispaanias läbi viidud uuringust. Riski saab aga lihtsa toitumisalase harjumusega vähendada.
Vees peitub tegur, mis võib suurendada eesnäärmevähi riski
Barcelona globaalse terviseinstituudi (ISGlobal) uuring viitab ka sellele, et toitumine mängib olulist rolli. Ilmnes, et rohke kiudainete, puu-ja köögiviljade ning C-vitamiini söömine võib vähendada nitraadi negatiivset mõju joogivees. Tulemused on avaldatud ajakirjas Environmental Health Perspectives.
Uuringu eesmärk oli hinnata, kas veepõhise nitraadi ja trihalometaanide (THM) tarbimise ning eesnäärmevähi riski vahel on seos. Nitraat ja THM-id on joogivee kaks kõige levinumat saasteainet. Vees leiduv nitraat pärineb põllumajandusväetistest ja sõnnikust loomakasvatuses; see uhutakse sademetega põhjaveekihtidesse ja jõgedesse.
«Nitraat on ühend, mis on osa loodusest, kuid oleme muutnud selle looduslikku tsüklit,» selgitas ISGlobali veereostusele spetsialiseerunud teadur Cristina Villanueva ajakirjas Medical Xpress. Uues uuringus vaadati, kas täiskasvanuea vältel püsiv kokkupuude nitritiga, mis tekib organismis nitraadist, võib soodustada vähi teket.
THM-id on vee puhastamise kõrvalsaadused, keemilised ühendid, mis tekivad pärast joogivee desinfitseerimist, tavaliselt klooriga. Erinevalt nitraadist, mille ainsaks kehasse sisenemise viisiks on allaneelamine, võivad THM-id ka läbi naha imenduda duši all käies, basseinis ujudes või nõusid pestes, samuti võib neid sisse hingata. Pikaajalist kokkupuudet THM-idega on seostatud põievähi suurenenud riskiga, kuid tõendid THM-ide ja muude vähitüüpide vahelise seose kohta on siiani väga piiratud.
Köögiviljadest abi saastunud vee mõjude vastu
Et hinnata võimalikku seost eesnäärmevähi ja pikaajalise kokkupuute vahel joogivees sisalduva nitraadi ja THM-idega, uuris ISGlobali juhitud uurimisrühm aastatel 2008–2013 Hispaania haiglates 697 eesnäärmevähi juhtumit (sealhulgas 97 agressiivset kasvajat). Kontrollrühma kuulus 927 meest vanuses 38–85 aastat, kellel ei olnud uuringu ajal vähki diagnoositud.
Keskmist nitraadi ja trihalometaanide hulka, millega iga osaleja oli alates 18. eluaastast kokku puutunud, hinnati nende elukoha ja vee tüübi (kraanivesi, pudelivesi või mõnel juhul kaevuvesi) ja joodud veekoguse alusel kogu elu jooksul. Hinnangud tehti kättesaadavate andmete põhjal, mis pärinesid kohalike omavalitsuste või kontsessioonifirmade läbi viidud joogivee kontrollidest, kaubamärkide pudelivee analüüsidest ja põhjaveeuuringutest.
Leiud näitasid, et mida suurem on nitraadi tarbimine, seda suurem on seos eesnäärmevähiga. Osalejatel, kes tarbisid rohkem vee kaudu levivaid nitraate (elu jooksul keskmiselt üle 14 mg päevas), oli 1,6 korda suurem tõenäosus kuni keskmise raskusastmega eesnäärmevähi tekkeks ja peaaegu kolm korda suurem tõenäosus agressiivse eesnäärmevähi tekkeks kui madalama nitraadisisaldusega vee tarbijatel. Selleks loeti keskmiselt alla 6 mg nitraatide tarbimist päevas.
«On oletatud, et agressiivsel eesnäärmevähil, mida seostatakse halvema prognoosiga, on erinevad etioloogilised põhjused kui aeglaselt kasvavatel ja meie leiud kinnitavad seda võimalust,» selgitas ISGlobali teadur Carolina Donat-Vargas. «Vee kaudu leviva nitraadi allaneelamisega kaasnevad riskid juba inimestele, kes tarbivad vett, mille nitraadisisaldus jääb alla eurodirektiividega lubatud piirnormi, milleks on 50 mg nitraati ühe liitri vee kohta.»
Autorid märkisid, et uuring annab esimesed tõendid seose kohta, mida tuleb täiendavate uuringute abil kinnitada. Põhjusliku seose kinnitamiseni on veel pikk tee minna. «Joogivee kaudu nitraatidega kokkupuutumine ei tähenda, et teil tekib eesnäärmevähk,» kommenteeris Donat-Vargas. «Loodame, et see uuring ja muud uuringud julgustavad vees lubatud nitraadisisalduse läbivaatamist, et tagada ohtude puudumine.»