Üliharuldane haigus, mis balletiartistile saatuslikuks sai

Foto: Gordon Johnson, Pixabay

• Nakkuslike, isepaljunevate, haigusi tekitavate valkude olemasolu sai kinnitust alles 1970. aastatel.
• Prioon on viirusestki väiksem haigustekitaja.
• Osa prioonhaigustest on ka pärilikud või tekivad teadmata põhjusel juhuslikult, nakkuseta.

Ravimatuid haigusi tekitavate prioonide maailm on kirju ja salapärane. Prioon pole bakter ja isegi mitte viirus ega seen. See on valk, mis on valesti kokku pakitud, suudab omasuguseid lisaks toota, koonduda ning siis närvirakke ja ajukudet hävitada.

Kõige tuntum prioonide tekitatud haigus inimesel on ekslikult nn hullulehmatõvena tuntuks saanud Creutzfeldt-Jakobi tõbi, mida nimetatakse ka alaägedaks käsnjaks entsefalopaatiaks. Entsefalopaatia tähendab aju struktuuri ja talitluse häiret, mis tavaliselt väljendub vaimse seisundi häires. Tegelikult nimetatakse hullulehmatõve ehk veiste käsnja entsefalopaatia analoogi inimesel Creutzfeldt-Jakobi tõve variandiks. Nende kahe inimese haiguse vahel on vahe täitsa olemas. Esimene kulgeb kiiresti, 4–5 kuud, aga tabab enamasti veidi vanemaid inimesi – keskmine suremisiga 68 aastat. Variant kulgeb aeglasemalt, 13–14 kuud, aga tapab nooremaid – surrakse keskmiselt 28-aastaselt.

Mis on prioon?

Raku prioonvalk, mida lühendatult tähistatakse PrP, on reeglina täiesti normaalne loomne valk, mis asub rakumembraani pinnal meist igaühe sees. Sellel on mitmesuguseid ülesandeid, mida alles uuritakse, aga tundub, et nende ülesannete hulka kuulub erinevate närvirakkude kaitse, ööpäevarütmide reguleerimine, teatud molekulide sidumise tagamine rakupinnale õigesse kohta ning ka seotud molekulide «ülesannete» kohendamine. 

Asi läheb halvaks siis, kui prioonvalk veidi muutub. Muutus on väike ja seegi pole mitte aminohapete järjestuses (millest valgud koosnevad), vaid selles, kuidas valguahel kokku on pakitud. Kuidas ja miks see muutus toimub, pole lõpuni mõistetud. Põhjused näivad olevat nakkuslikud (väljast tulnud vigane prioonvalk hakkab omasuguseid tootma), geneetilised/pärilikud (vigase geeni avaldumine) või sporaadilised-juhuslikud ehk siis sisuliselt on viimase isegi oletatavad sügavamad põhjused teadmata. Praegu peetakse sporaadiliste ehk juhuslikult tekkivate juhtumite tekkeallikaks kesknärvisüsteemi ennast ilma välise nakkuseta.

Vigase priooni ülekanne on võimalik ka meditsiiniliste protseduuride käigus – vereülekandega, siirdamistega, mitme teise kirurgilise protseduuriga. 

Tuntuim nakkustee (kui pole tegemist pärilike või sporaadiliste juhtumitega) käib aga nii inimestel kui loomadel levinud prioonhaiguste puhul ikka suu kaudu – prioonid sisenevad seedesüsteemi kaudu, läbides sooleseina ja tungides kõrvalolevatesse närvikiududesse ja lümfiteedesse ning levides sealt edasi. Kõige nakkuslikum on nakatunud pea- ja seljaaju söömine – inimeste Creutzfeldt-Jakobi tõve variandi Suurbritanniast alguse saanud puhangu süüdlaseks peetakse haigete loomade jääkidest tehtud loomasööta – nn liha-kondijahu. Prioone on leitud ka näiteks verest, aga kas see reeglina nii ka levib, pole teada.

Näib nii, et enamuse inimesel leitud juhtumitest saab liigitada sporaadiliste ja pärilike alla. Valgu muutus põhjustab aga selle, et prioonvalk tekitab ise oma vigaseid koopiaid tohutul hulgal üha juurde. Need kogunevad ajus suurematesse kogumitesse, tekitavad amüloidseid valguladestusi ning muutuvad peremeesorganismi jaoks toksiliseks. Kui kogum jõuab teatud piirini, tekib enesehävitus, tõmmates kaasa hulgaliselt närvirakke. Seepärast näeb aju pärast sellist hävitustööd mikroskoobi all välja käsnjas. 

Kui tavaliselt reageerib organismi immuunsüsteem vigase valgu olemasolule katsega see hävitada või vähemalt isoleerida, siis siin midagi taolist praktiliselt ei toimu. Kaasasündinud immuunsüsteem vigasele prioonile sisuliselt ei reageeri. Valgus toimunud muutuste minimaalsus on ka üks põhjus, miks pole õnnestunud head ravi ega vaktsiiniga ennetust luua – ravi ründaks ka normaalseid prioonvalke.

Vigaste prioonvalkude hävitamine pole ka väljaspool organismi lihtne – need peavad vastu keetmisele, alkoholile, külmutamisele, kuivatamisele ja ultraviolettkiirgusele. Kuid meditsiinis kasutatavas autoklaavis kõrge rõhu ja kõrge temperatuuri juures muutuvad need siiski mitteaktiivseks.

Gerstmann–Sträussler–Scheinkeri sündroom on neurodegeneratiivne haigus, mida on leitud vaid mõnel perekonnal kogu maailmast. Suurim neist perekondadest, keda see haigus mõjutab, on Indiana Kindred, kus on hõlmatud üle 8 põlvkonna ja kuhu kuulub üle 3000 inimese, kellest teadaolevalt on haigusest mõjutatud 57 inimest. Haiguse eelduseks on muutused 20. kromosoomis asuvas geenis, mis tekitavad siis vigase prioonvalgu. Kas nakkus väljastpoolt mingit rolli mängib või kunagi mängis, pole teada. Algab see haigus tavaliselt kõnelemisraskustega 20. kuni 60. eluaasta vahel ja kestab kaks kuni 10 aastat. Lihased ei suuda enam koordineeritult töötada, käimisega tekib raskusi, silmade liikumine muutub kontrollimatuks ning lõpuks saabub dementsus, nägemise ja kuulmise kaotus ning surm.

Surmaga lõppev perekondlik unetus (Fatal Familial Insomnia) tekitab, nagu nimigi ütleb, unehäireid. Tegemist on geneetilise taustaga haigusega, mis algab kergemate unehäiretega, mis aegamisi süvenevad. Lisanduvad ka autonoomse närvisüsteemi häired – kahjustub kehatemperatuuri reguleerimine, higistamisprotsess, hingamine või ka südamerütm – sõltub, millises närvisüsteemi osas haigus areneb. Ebanormaalsed prioonid kogunevad peamiselt aju talamuses. Ravi pole. 

Kuru on haruldane, ravimatu ja surmaga lõppev neurodegeneratiivne haigus, mis oli varem levinud Paapua Uus-Guineas Fore, Yate ja Usurufa hõimu seas. 

Mõiste kuru tuleneb eessõnast kuria või guria («raputama») – kehavärinad on haiguse klassikaline sümptom. Kúru ise tähendab värisemist. Seda tuntakse ka kui «naerutõbe», mis on tingitud patoloogilistest naerupahvakutest, mis on haiguse sümptom. Nüüdseks on laialt levinud seisukoht, et haigus levis Paapua Uus-Guinea Fore hõimu liikmete seas matusekannibalismi kaudu. Traditsiooniliselt küpsetati ja söödi surnud pereliikmeid, mis aitavat vabastada surnute vaimu. Haigus oli rohkem levinud naiste ja laste seas, kuna täiskasvanud mehed ei osalenud kannibalistlikus matuserituaalis, kuid pika peiteperioodi tõttu kannatasid ka täiskasvanud mehed.

Kuigi prioonide erinevusi erinevate prioonihaiguste tüüpide vahel mõistetakse halvasti, on oletus, et epideemia sai tõenäoliselt alguse sellest, kui külaelanikul tekkis juhusliku iseloomuga Creutzfeldt-Jakobi tõbi ja ta suri millalgi 1900. aasta paiku. Kui külaelanikud sõid aju, nakatusid nad haigusesse ja levitasid seda teistele külaelanikele, kes sõid omakorda nende nakatunud aju.

Kui Fore hõim lõpetas inimliha tarbimise 1960. aastate alguses, püsis kuru pika inkubatsiooniperioodi tõttu, mis kestis 10 kuni 50 aastat. Epideemia kahanes lõpuks pärast poolt sajandit järsult. Aastal 1957 oli 200 surmajuhtumit, alates aastast 2010 pole olnud ühtegi.  

Inkubatsiooniperiood võib kesta 5 kuni 50 aastat, haiguse aktiivne faas kestab keskmiselt aasta, tähendab kontrolli kaotust lihaste üle, depressiooni, kopsupõletikke jpt sümptomeid ja lõpeb surmaga.

Loomadel levinud, kuid inimesele olulised prioonhaigused

Creutzfeldt-Jakobi tõvest on aastate jooksul juba palju kirjutatud, aga skreipist ja kroonilisest kurnatus- ehk kurtumushaigusest on siinmail teada vähem. 

Skreipi ehk kraapimistõbe on kirjeldatud sajandeid tagasi ja põhiliselt kahjustab see lamba- ja kitsekarju – loomade nahk sügeleb ja lihaste üle kaob kontroll. Kari tuleb maha tappa, aga kuna prioonid on väga püsivad ka pinnases, siis ei taga see, et haigus uute loomade toomisel ka aastate pärast uuesti välja ei löö. Seda haigust põhjustavatel prioonidel ei näi praegustel andmetel olevat võimet inimesi nakatada.

Krooniline kurnatushaigus (CWD, Chronic wasting disease) aga on põhjustatud prioonist, mis teoreetiliselt võib inimesele ohtu kujutada. See haigus on avastatud hirveliikidel Põhja-Ameerikas, Lõuna-Koreas ja nüüd ka Norras, Rootsis ja Soomes. See kujutab tõsist ohtu loomade tervisele, vastutab nii inimese peetavate kui metsikute hirvlaste populatsiooni vähenemise eest. Seda peetakse kõige nakkavamaks prioonhaiguseks ning prioonide nakkavuse märkimisväärne levik keskkonda uriini, väljaheidete ja sülje kaudu ning väga hea püsimine pinnases, vees ja isegi taimedes aitab oluliselt kaasa haiguse levikule. Ka muudab see kõik haiguste ohjamise väga keeruliseks. Kas haigus kandub loomulikult edasi teistele loomaliikidele või inimestele, on muret tekitav küsimus, mis vajab jätkuvat uurimist –  ei ole tõendeid, et see väljaspool laborikatseid toimunud oleks. Selle haiguse prioonidel on siiski kaudselt juurdepääs inimese toiduahelale. Tegemist on ka haigusega, mille esinemissagedus ja tekitatud majanduslik kahju on nii suur, et klassikalise ennetava vaktsiini väljatöötamine ja kasutamine on põhjendatud.

Kuna inimeste prioonhaigused on siiski väga haruldased, ei näi klassikalise vaktsiini väljatöötamine nii mõttekas, kui see on paljude teiste haiguste puhul. Võimalik, et vaktsiinist oleks kasu haiguse leviku pidurdamiseks kehas – selliseid vaktsiine kasutatakse näiteks vähiravis terapeutilistes vaktsiinides. Võimalik, et RNA-vaktsiinide väljatöötamisel tehtud edusammud aitavad ka siin surnud punktist üle, sest seni on väheseid katseid tehtud vaid laboriloomade tasemel. Täienevate teadmiste valguses saab loota ka geeniteraapia peale nende haigusvormide puhul, kus asi näib olevat vigases geenis.

Prioohaiguste-sarnased haigused

Parkinsoni tõve ja Alzheimeri tõve areng meenutab mitmes mõttes prioonide tekitatud haigusi. Nii on tekkinud teooria, et paljude soolebakterite osalusel/initseerimisel tekkivad (amüloidi jm valkude) ladestused ja kesknärvisüsteemi rakkude häving on väga sarnane prioonhaigustega. Seda teooriat toetavad katsed, kus Parkinsoni tõvega seotud valgu vääriti kokkuvoltimise protsess oli siiratav ühelt laboriloomalt teisele. Rakust rakku levikut ühe organismi sees on samuti jälgitud.

Praegu on igal juhul selge see, et avastamist jätkub selles vallas veel väga pikaks ajaks.