Enamik naisi ei julge arstile sellest murest rääkida

Pilt on illustreeriv. Foto: Shutterstock

Uriinipidamatus on piinlik probleem, kuid ometi on see tuttav paljudele naistele. Miks uriinipidamatus tekib ning kuidas sellest vabaneda, räägivad Confido naistearst Ülle Kiisla ja naiste füsioterapeut Helle Nurmsalu.

Mida tähendab uriinipidamatus ja mis hetkel vajab see tähelepanu?

Uriinipidamatus on igasugune tahtele allumatu uriinileke ning me ei saa tõmmata piiri, et väike ja harv leke ei ole probleem ning tähelepanu vajab ainult väga väljendunud uriinipidamatus. Uriinipidamatus vajab alati tähelepanu, sest häirib oluliselt elukvaliteeti, tekitab piinlikkust ja nõuab inimeselt sageli harjumuste ümbersättimist. Näiteks loobutakse treeningust või reisist, et vältida piinlikke olukordi, või kalkuleeritakse pidevalt, kus asuvad lähimad tualetid. Uriinipidamatus ei ole naise elu normaalne osa ja vajab alati ravi, kuid ravi ise sõltub uriinipidamatuse vormist ja raskusastmest, samuti naise vanusest.

Kui paljud naised jõuavad selle murega arstile ja mis põhjusel jäetakse tulemata?

Eestis vastavad uuringud praegu puuduvad, kuid näiteks Ühendkuningriigi uuringute andmetel ei julge kaebustega naistest kuni kolmveerand arstile oma murest rääkida, pooled naised koguvad enne arstile pöördumist julgust üle aasta, viiendik üle viie aasta ja ei ole harv, et probleem on olnud kogu elu.

Ka meie vastuvõtul torkab väga silma hiline pöördumine. Abi otsivad vaid umbes pooled patsiendid. Tulematajätmise võivad tingida piinlikkus, vähene teadlikkus ravivõimalustest, operatsioonikartus ning vanematel inimestel väärarvamus, et uriinipidamatus on vananemise normaalne ja ravimatu osa. Naisi võib takistada ka meesarst, sest sageli eelistavad naised rääkida oma murest teisele naisele. Inkontinentsi stigma on suurem kui depressiooni või pahaloomulise kasvaja korral, sest seda probleemi on lähikondsete või töökaaslaste eest raske varjata – sagedaid tualetikülastusi või uriinilõhna pannakse lihtsalt tähele.

Kuidas uriinipidamatus tekib ja kas see on ainult naiste probleem?

Alustame arvudest – iga kolmas naine kogeb elu jooksul uriinipidamatust. Kui alla 20-aastaste vanusegrupis esineb seda 2–3 protsendil ja 20–39-aastastest naistest seitsmel protsendil, siis üle 65-aastastel kerkib see juba 25–60 protsendini. Välja joonistub kolm trendi. Esiteks, uriinipidamatus on domineerivalt naiste probleem ning esineb neil kuni kolm korda sagedamini kui meestel kõigis vanusegruppides. Teiseks, uriinipidamatuse esinemissagedus suureneb vanusega ja peale menopausi on vanus uriinipidamatuse riskifaktoritest kõige olulisem, kuna vananedes tekivad muutused vaagnapõhja kudedes. Kolmandaks, sünnitanud naistel esineb uriinipidamatust oluliselt sagedamini, võrreldes mittesünnitanutega.

Kuigi kõige rohkem kahjustab naise vaagnapõhja esimene sünnitus, siis uriinipidamatuse risk suureneb iga järgneva sünnitusega – ühe lapse korral on see kümme protsenti, kuni kolme sünnitusega 16 protsenti ja nelja või enama sünnituse korral 24 protsenti. Sageli avaldubki uriinipidamatus esimest korda raseduse ajal, eriti teises ja kolmandas trimestris. Õnneks on rasedusaegse uriinipidamatuse prognoos soodne. Uriinipidamatust esineb ka naistel, kes ei ole sünnitanud, kuid oluliselt harvemini.

Kas on veel mingeid seisundeid, millest uriinipidamatus tekkida võib?

Nii uriinipidamatuse raskusaste kui ka esinemissagedus suurenevad vanusega. Lisaks soodustavad seda ülekaalulisus – kaalu langetamisega uriinipidamatus tavaliselt leeveneb. Olemas on ka pärilik komponent – suurem risk on nii tütardel kui ka õdedel, põhjuseks pärilik sidekoe eripära. Samuti soodustavad uriinipidamatust liigne kofeiin, sest see ärritab põit ja viib vedelikku kehast välja, teatud spordialad, nagu hüpped ja cross-fit, mõned haigused, nagu diabeet ja osa ravimeid. Ka emaka eemaldamise järel on uriinipidamatust rohkem.

Kuidas selle probleemiga tegeleda?

Uriinipidamatuse ravi on alati etapiline ja sõltub uriinipidamatuse vormist ja raskusastmest. Ravi eesmärk on parandada elukvaliteeti, liikudes lihtsamalt ravimeetodilt invasiivsemale. Patsient peaks kindlasti ise maksimaalselt panustama. Alustada tuleks alati elustiili muudatustest. Langetada tuleks kehakaalu, vedelikku ei tohiks tarbida üle kahe liitri ööpäevas, vähem tuleks juua alkoholi, kofeiini sisaldavaid ja gaseeritud jooke, vähem tuleks süüa põit ärritavaid tsitruselisi, vürtse ja šokolaadi ning loobuda suitsetamisest.

Asendamatu on vaagnapõhjalihaste treening, mis võiks kesta vähemalt kolm kuud, sest varem ei saa tulemuslikkuse üle otsustada. Apteegis leidub spetsiaalseid inkontinentsi tugitampoone, mida kasutada ajutiselt treeningu ajal. Pärast menopausi soovitame vähemalt kolm kuud ka tupekaudset östrogeenravi. Teatud puhkudel kasutame tablettravi.

Helle Nurmsalu füsioteraapia ravimeetodist

Ka Confido füsioterapeudi Helle Nurmsalu arvates ei pea uriinipidamatusega leppima, vaid tuleks otsida abi. Sümptomite ilmnemisel, olenemata nende raskusastmest, ei tohiks hakata iseseisvalt harjutusi tegema, vaid pöörduma spetsialisti vastuvõtule. «Voldiku järgi harjutuste tegemise asemel soovitan vaagnapõhjalihaste hindamist ja teraapiat füsioterapeudi juhendamisel, et tagada maksimaalne tulemus,» rõhutab Nurmsalu.

Füsioteraapia meetoditest on kõige tähtsam vaagnapõhjalihaste treening, mis on suure tõenduspõhisusega ja esmane soovituslik ravi uriinipidamatusega naistele. Samas konsulteerib füsioterapeut naist ka üldtreeningute valikul, et saaks taas lekkevabalt oma lemmiktrenne teha (sh jooksmine, jõutreeningud, body pump, aeroobika jms).

Füsioterapeut möönab, et teadlikkus vaagnapõhjalihastest ja nende treenimisest on suhteliselt vähene. «25–40 protsenti naistest ei suuda suulisel juhendamisel vaagnapõhjalihaseid õigesti pingutada,» ütleb Nurmsalu.

Mida siis valesti tehakse? «Tihti kasutatakse kõhu-, tuhara- või reielähendajalihaseid, surutakse vaagnapõhja allasuunas või hoitakse hinge kinni,» selgitab füsioterapeut ning lisab, et ravitulemuste saavutamiseks on vajalik treeningueelne vaagnapõhjalihaste hindamine ja õige tehnika õppimine vastava väljaõppe saanud füsioterapeudi juures.

Miks on vaagnapõhjalihaste treenimine oluline just sünnitanud naistele?

«On leitud, et kui naisel esineb uriinilekkeid kaks kuud pärast sünnitust, siis ilma sekkumiseta jääb probleem püsima ning ei tasu oodata iseeneslikku taastumist,» räägib Nurmsalu ning lisab, et vaagnapõhjalihaste harjutuste õpetamine pärast sünnitust on vajalik kõigile naistele, hoolimata sümptomite puudumisest, kuna vaginaalse sünnituse käigus saavad vaagnapõhja struktuurid rohkemal või vähemal määral kahjustada. «Leitud on sünnituse pikaajaline mõju kontinentsusele, mistõttu sümptomid ei pruugi kõigil avalduda vahetult peale sünnitust, vaid ka hilisemas elus,» tõdeb Nurmsalu.

Loe pikemalt Confido blogist.