«Vananemine tähendab lihtsalt väljendudes seda, et organismi ressurss hakkab otsa saama. Nii nagu akul, arvutil või mõnel muul süsteemil,» selgitab doktor Jaan Vogelberg. Ta möönab, et erinevalt autost on inimesel ja muudel elusolenditel eneseparandamise võime, mistõttu ei ole nooremas eas «tehnohooldus» vajalik. Küll aga hakkab 50ndatest eluaastatest alates see ressurss otsa saama. Mõnel inimesel kiiremini kui teisel.
Üheks teemaks, mida teaduses põhjalikult uuritakse, on vananemine ja anti-aging ehk preventiivne vananemisvastane meditsiin. Kuidas elada täisväärtuslikult kogu elu, hoolimata east. Meditsiini ja tehnoloogia areng võimaldab diagnostikat, ennetust ning võimalusi tervise hüvanguks, mida veel mõnikümmend aastat tagasi ei osatud isegi ette kujutada.
«Organismi nõrgad kohad on sageli ära määratud geneetikaga, sest meil igaühel on geenivariatsioone ehk kõnekeeles väljendudes geenidefekte, mis meie tervisehäirete tekkele kaasa aitavad. Mõnel on kalduvus depressioonile, teisel südameveresoonkonna probleemide tekkeks, kolmandal näiteks diabeedile. Need kõik on kroonilised vananemisega seotud haigused, mis võivad tekkida, aga kindlasti mitte kõigil. See kõik on väga personaalne,» nendib dr Vogelberg.
«Ent isegi kui on suur risk probleemide tekkeks, on võimalik nende avaldumist edasi lükata või vähendada nende kahjulikku toimet, kui riskid aegsasti identifitseerida. Ehk tegeleda probleemiga enne, kui on tekkinud rasked pöördumatud kahjustused või raske krooniline haigus. Põhimõtteliselt iga haigust, olgu see külmetushaigus või vähk, on kõige efektiivsem ravida võimalikult algusjärgus ja võimalikult kiiresti,» kirjeldab Happy Aging kliiniku arst vananemisega seotud terviseriskide avaldumist.
Vogelberg nendib, et mitte kunagi ei ole liiga vara tervise ja vananemisega seotud probleemidega tegelemiseks. «Eriti siis, kui inimene tunneb, et kõik asjad pole päris korras, aga sümptomeid veel ei ole, sest need esimesed sümptomid ongi ebamäärased,» tõdeb doktor.
Näiteks võib probleemide tekkele viidata see, et inimene on rohkem väsinud või tal on lausa unehäired. Uurimistulemused näitavad, et kui ei saa piisavalt magada, on see soodsaks pinnaseks haiguste tekkele. «Kuus tundi und on absoluutne miinimum. Kui teaduskatsetes võrreldi kuue unetunniga inimesi nendega, kes magavad öösel seitse kuni kaheksa tundi, oli esimeste risk haiguste tekkeks mitmekordne,» räägib doktor Vogelberg. Ta lisab, et probleem pole selles, et inimene on väsinud, vaid unepuudusega häirub geenide funktsioon.
«Teine oluline vananemisega seotud vaatenurk ongi see, kuidas geenid avalduvad. Geenianalüüsiga näeme ära, milline on tõenäosus haiguste tekkeks. Geen on nagu programm või võimalus, aga küsimus on selles, kui palju seda realiseeritakse. See aga sõltub väga paljudest teguritest,» tõdeb doktor Vogelberg.
«Anti-aging meditsiin algab väga lihtsatest asjadest. Kõige aluseks on diagnostika, mis ei küsi vanust. Nagu juba öeldud, ei ole kunagi liiga vara oma organismi kohta teada saada — milliste haiguste tekkeks on oht, milline on üldine tervislik seisund või milline näiteks kõhutervis. Võimalusi on tänu tehnoloogiale väga palju. Samamoodi, nagu käiakse autodega diagnostikas, võiks ka inimene enese eest hoolt kanda. Me ju kontrollime, et autol oleks õli vajalikul tasemel, enne kui punane ohutuli põlema hakkab. Kui me ei reageeri, siis ühel hetkel mootor jookseb lihtsalt kokku,» ütleb arst.
«Inimese puhul on see võrreldav näiteks diabeedi ja suurenenud kehakaalu seosega. Kui kehakaal läheb käest, suureneb diabeedirisk kolm või neli korda. Kui me seda hoiatustuld kasvava kehakaalu näol ei märka, võime saada diabeedi või liigeshaigused, rääkimata südame-veresoonkonnahaigustest. Ennetus on kõige odavam ja efektiivsem.»
Väga oluline on oksüdatsioon ja antioksüdatsiooniga seonduv, mis on üks vananemise teooriatest. Doktor Vogelbergi sõnul pole see ainus ja kõiki vananemise mehhanisme selgitav, aga üks peamistest mehhanismidest.
«Mina võrdleksin oksüdatsiooni tubakasuitsuga. Meie organismis on väikesed organellide süsteemid, mida nimetatakse mikrokondriteks. Nendes toodetaksegi energiat ja selle käigus vabaneb palju peroksiide. Kui see protsess toimuks ühekorraga, võiks inimene sõna otseses mõttes põlema süttida. Aga energiat vabastatakse mitmeastmeliselt ja ülearused peroksiidid neutraliseeritakse kohapeal. Selle jaoks on organismis neutraliseerijad ja kaitsesüsteemid, antioksüdantide näol näiteks e-vitamiin ja glutatioon,« selgitab dr Vogelberg.
Ent mõnel juhul lekib peroksiide siiski. Esineb kas põletikke organismis, mõni geeniefekt kehas või mõnd ensüümi tekib liiga vähe. Laboratoorsed uuringud aitavad välja selgitada oksüdatsiooni taseme. «Näen, et sageli on inimesed, kes minu vastuvõtule tulevad, väliselt terved ja tegusad, aga neil on koguni viis korda normist kõrgem oksüdatsiooni tase organismis. Inimene ise seda ei tunne, aga vaikselt see probleem tiksub ja kulutab tasapidi organismi, kiiremini kui peaks. See võib pinnale tõusta mõne haiguse kujul alles 10–20 aasta pärast ja siis on probleem juba tõsine,» selgitab doktor.
Arsti sõnul päris nii ei saa, et 90-aastaselt oleme samas vormis kui 30-aastaselt, tasapisi hakkab jõudlus langema. «See saab alguse 30–40ndates ja kiireneb 50–60ndates eluaastates. Organismis on muutused, mis on juba evolutsiooniliselt meile kaasa antud. Põhiülesanne looduses on ju saada järglasi ja pole vajalik olnud, et inimene pikalt ja kaua vastu peaks.»
Vananemist ennetav meditsiin soovitab tegeleda hormoonide asendusega. Eelkõige just suguhormoonidega. «Kui suguhormoonid hakkavad langema, siis head elukvaliteeti on võimalik pikendada nende asendusraviga. Aga see peab toimuma arsti järelevalve all,» rõhutab Vogelberg.
«Kõigepealt peab vaatama hormoonide olukorda organismis ja välja selgitama, milline on konkreetse patsiendi vähirisk. Hormoonasendusravi soovitatakse tänapäeval teha kuni 10–20 aastat. See aitab head elukvaliteeti säilitada, vähendada südame-veresoonkonnahaiguste riski, naistel eriti osteoporoosiriski tõenäosust, samuti hoida nahka värskena. Kosmeetika üksinda ei suuda nahale kõike pakkuda. Nahka on vaja nii seest kui väljast parandada ja kaitsta. Suurim vaenlane nahale on päike. Solaariumis ei peaks minu kui meediku seisukohalt keegi käima. Ega neid kübaraid ei kantud sajandeid tagasi niisama ilu pärast, vaid ikka kaitseks päikese eest.»
Dr Vogelberg nendib, et tänapäevane teadus on jõudnud nii kaugele, et suudab selgitada välja inimese võimalikud riskid ja neile lahendusi pakkuda enne, kui haigus endast märku annab. Ennetus on tema sõnul alati parim ravi. «Me ei peaks vananemist pelgama, vaid tegelema sellega, kuidas elada täisväärtuslikult east sõltumata,» ütleb arst.
