Kardiokirurg Günter Taal: doonorelundi saamine pole kunagi olnud privileeg

Kirurg Günter Taal teeb südamesiirdamise operatsioone. Foto: Erik Prozes / Postimees

Põhja-Eesti Reginaalhaigla kardiokirurg Günter Taal räägib, kuidas üks uuem siirdamisvaldkond Eestisse jõudis ning miks elundite annetamise otsus pärast oma surma võiks olla igaühel läbi mõeldud ning ka kirjalikult fikseeritud.

Eestis on aasta alguse seisuga 71 elundisiirdamist vajavat raske elundipuudulikkusega inimest. Selleks, et siirdamist ootavad patsiendid saaksid õigeaegset ravi, on oluline iga ühiskonnaliikme panus. Tänaseks on oma otsusest elundidoonoriks hakata teada andnud vaid kolm protsenti täiskasvanutest Eesti elanikest. Igaüks saab aidata seda numbrit muuta. Elundite ja kudede loovutamisega nõustumine on hindamatu heategu, mis võib olla ainus võimalus mõne teise inimese elu päästmiseks.

Kuidas Eesti elundite siirdamisega põhjamaade hulka võeti

Kardiokirurg Günter Taal ütleb, et elundite siirdamisest võib rääkida mitme kandi pealt. Neeru siirdamised näiteks toimuvad Eestis juba aastast 1968, maks siirdati Eestis esmakordselt 1999. aastal, esimene kopsusiirdamine toimus 2010. aastal ning südame ja kõhunäärme siirdamine 2015. aastal.

Kardiokirurgina keskendub dr Taal südame siirdamisele. Ta oli 2009. aastal lõpetanud residentuuri südamekirurgina, kui tema poole pöördus patsient, küsides, et kas Taalil on mingit võimalust organiseerida südame siirdamine? Tartu Ülikooli kliinikumis oli sellele patsiendile öeldud, et muud ravi talle ei ole. Kuna kliinikumil endal neid teadmisi ja kontakte sellel ajal polnud, asus Taal noore kirurgina selle kohta kohe uurima, sest siirdamise valdkond oli Eestis tõesti katmata. Selgus, et 80 kilomeetrit meist põhja pool on see kõik olemas. Nii võttiski Taal tolleaegse Soome ühe südamekirurgiga ühendust ning läks teisele poole lahte siirdamist õppima.

Talle sai kohe selgeks, et Eestis ei ole selliste siirdamiste tegemine kuigi perspektiivikas. Arvestades Eesti rahvaarvu, oleks meil maksimaalselt kuni kaks siirdamist aastas ja sellise väikese kogemuse pealt ei ole lihtsalt jätkusuutlik hoida üleval kogu eel- ja järelravi protsessi ning valvemeeskondasid. Samuti ei saa kahe siirdamisega aastas ennast erialaselt kogenenuna hoida. Südame võib küll siirata, nendib Taal, aga kriitiline osa on veel see, kuidas iga siirdamise äratõukereaktsioone käsitleda. See on hoopis omaette teadus, põhjendab Taal. Selle tööga peab iga päev tegelema ja ennast kursis hoidma.

Helsingis on tehtud alates 1985. aastast kuni nelikümmend kaheksa südamesiirdamist aastas ja kokku üle viiesaja elundi siirdamise aastas. Üldiselt ollakse maailmas seisukohal, et keskused, mis teevad alla kümne siirdamise aastas, ei tohiks seda protseduuri üldse teostada. Sellepärast toimuvadki kõik Eesti südamesiirdamised Soomes ning dr Taal käib kõigi Eesti haigetega lõikustel kaasas ning kogu protsess on turvaline ja toimib.

Uut südant Eestist leida on väga raske

Euroopa riike ühendab elundite siirdamisel organisatsioon Eurotransplant. Eesti otsus ühineda aga just Scandiatransplantiga tuleneb eeskätt meie asukohast. Kui süda saab ilma vereringeta olla vaid kuni neli tundi, siis logistiliselt on meile sobivaim koostöö just Skandinaaviamaadega ning transplantatsiooni vajavate patsientide seisukohast siirdamisteks sobivaim just Soome, kirjeldab Taal koosööd põhjanaabritega. Samamoodi teostatakse Islandi südamesiirdamised Rootsis.

Südametel, mis Scandiatransplanti kaudu meie patsientideni jõuavad, käib ta ise järel ehk et kogu teekond on kiire ja meie artstide kontrolli all. Koostöö on vastastikune. Ehk et ka süda, millele Eestis patsienti pole, läheb Skandiaaviasse.

Analoogsed organisatsioonid on loodud ka teistes regioonides, näiteks Eurotransplant, mis ühendab Euroopa riike ning mis jääks Eestile geograafiliselt kaugeks — see tähendab, et elundi transpordi aeg on liiga pikk. Elundidoonorluse süsteem on niiöelda tsentraalne. Dr Taal toob välja, et näiteks Põhja-Eesti Regionaalhaigla ajusurmas olevalt patsiendilt on läinud vaid üks süda meie enda, PERH-i patsiendile. Piltlikult öeldes, kui meil oleks doonororganite valik võimalik vaid meie enda rahvastiku hulgast ehk 1,3 miljonist, siis ei leiaks Eestis hetkel järjekorras olevale kuuele patsiendile sobivat südant. Selles peitubki koostöö olulisus, ja mitte ainult südame, vaid ka teiste organite siirdamise puhul. On väga suur vahe, kas doonororgan on valida 1,3 miljoni elaniku või 30 miljoni hulgast.

Kui siiratud südamega patsientidest on maailmas keskmiselt 10 aasta pärast elus 50 protsenti, siis Soomes on see umbes 80 protsenti, mis näitab, et seal tehakse väga head tööd. Suuremad probleemid ilmnevadki patsientidel just esimese aasta jooksul. Kui inimene sellest esimesest aastast oma doonorsüdamega niiöelda edukalt läbi tuleb, siis ta elab tõenäoliselt kümme, viisteist, kakskümmend või isegi kakskümmend viis aastat, toob arst välja. Südamesiirdamist on võimalik teha ka korduvalt, kui selleks peaks olema meditsiiniline vajadus.

Elundi saamine pole privileeg

Eestis on saanud kümne aasta vältel uue südame 15 patsienti ja nad on täiesti tavalised inimesed meie hulgast. Uue organi saamine ei ole seotud mitte kuidagi inimese staatusega või positsiooniga ühiskonnas, küll aga on kriitiliselt oluline patsiendi ja omaste ravisoostumus, mis tähendab lisaks igakülgsele koostööle ka loobumist suitsetamisest, alkoholist. Siirdamine on ravimeetod nagu iga teine, rõhutab dr Taal.

Eestis on potentsiaalseid doonoreid päris palju, aga inimesed ütlevad organite annetusele ei kartuses, et annetatud elundeid hakatakse Eestist välja viima või nendega kuidagi mahhineerima. See on vale, kinnitab Taal. See ei ole Skandinaaviamaades võimalik. Arvamus on ilmselt pärit aegadest, nendib kirurg, kui elundidoonorlusest räägiti Eesti meedias keskhaigla neeruskandaali valguses ja teiste elundite osas valitses üldse teadmatus. Ühe neeru saab inimene lähedasele annetada ja seda võimalust kuritarvitati ehk siis neeru müüs võõras inimene. Teiste elundite puhul sellist võimalust ei eksisteeri ja tänases meditsiinisüsteemis oleks selline tegevus mõeldamatu, kinnitab dr Taal. 

Miks on oluline olla elundidooor?

Taal rõhutab, et inimesi on võimalik aidata juhul, kui omaksed ei ütle lihtsalt ei. Näiteks, on sobiva südamega doonor olemas, kuid kui lahkunu kolmest vennast üks ütleb ei, siis ei saa selle lahkunu südant siirdamiseks kasutada. Lähedastega ei astuta selles küsimuses arutellu, see oleks Taali sõnul inetu. Selle asemel loodetakse, et inimesed annavad endale aru, et ühel päeval võivad nad ise või nende lähedane siirdamist vajada.

Inimestel on näiteks raske mõista, et kui lähedane on ajusurmas, siis ei ole edaspidi enam sel isikult organeid vaja. Küll aga on tema elunditega võimalik haigeid inimesi aidata. Kogu transplantatsiooni meeskond loodab, et inimesed allkirjastavad tahteavalduse digiloos, sest see on viis, kuidas teineteist aidata saab, avaldab Taal lootust.

Lähedastega rääkimine on tähtis

Hea oleks, kui inimesed laseksid elundidoonorluse mõtte alguses enda peast lihtsalt läbi. Või kui lähedase inimesega peaks midagi juhtuma, siis võiks olla vastus ka arstidele valmis mõeldud. Sellised jutuajamised peredega, kes on oma lähedase kaotanud, pole sugugi kerged, nendib Taal. Leinajal on, mõistagi, pea emotsioone ja muresid täis, raske mõelda, inimene on leinas ning siis tullakse veel selliste küsimustega, kirjeldab Taal lähedatega ette tulnud vestlusi elundite annetamise teemal.

Taal märgib, et igal inimesel on doonorlusega võimalus päästa kuni kaheksa inimese elu. Siirdada saab kopse, südant, maksa, neere, pankreast ja kudesid nagu nahk või veresooned, loetleb Taal elundeid, mida on võimalik asendada.

Mis on Scandiatransplant?

Scandiatransplant tegutseb Soomes ning on Taani, Soome, Islandi, Norra, Rootsi ja Eesti riike ühendav elundivahetusorganisatsioon. Organistasioon teenindab kokku umbes 28,9 miljonit inimest ning ühendab endas eelpool toodud riikides elundisiirdamist teostavaid liikmeshaiglaid. Scandiatransplantis tehakse elundi siirdamisi igal aastal umbes 2000 patsiendile.