Luude lagunemise korral on tuvastatav kaltsiumi normist kõrgem tase veres. Kasvajaliste plasmarakkude suureneva levikuga luuüdis väheneb normaalse vereloome ja vererakkude hulk, mille tulemusena areneb aneemia ehk kehvveresus ning harvem ka teiste normaalsete vererakkude langus.
Kasvajalised rakud toodavad samuti immunoglobuliini, seda valku nimetatakse paraproteiiniks (M-valguks) ja tema haigustekitajate eest kaitset ei paku. M-valk on määratav veres ja uriinis valkude elektroforeesi teel. See on meetod, mis eristab ja lahutab erinevad verevalgud ja toob esile kasvaja toodetud valgu.
Umbes pooltel haigusjuhtudel esineb neerukahjustust, veres tekib jääkainete tõus, 10 protsenti patsientidest vajab neeruasendusravi. Neerukahjustust tekitab peamiselt neerude kaudu erituv või neerukoes ladestuv paraproteiin, olukorda halvendab kõrge kaltsiumi tase.
Kõigist neist põhjustest tingitult on hulgimüeloomi levinumad sümptomid luuvalu, sealhulgas seljavalu, nõrkus, väsimus, isutus, iiveldus, kehakaalu langus, harvem peavalud, segasusseisund, kõhukinnisus. Hulgimüeloom on immuunsüsteemi haarav haigus, mistõttu esinevad patsientidel tavalisest sagedamini infektsioonid.
Miks hulgimüeloomi on keeruline avastada?
Hulgimüeloomi patsiendi teekond diagnoosini on sageli pikk ja käänuline. Keskmiselt kulub vaevuste tekkimisest õige diagnoosini umbes 100 päeva, veerand patsientidest ootavad kauem kui kaheksa kuud.
Paljud meist kogevad elu jooksul seljavalu, mis enamasti on iseparanev ja mööduv. Ka teised hulgimüeloomi sümptomid on mittespetsiifilised. Seepärast ongi perearstil harvaesinevat haigust esilagu keeruline avastada.
Hulgimüeloomi puhul on siiski iseloomulik, et seljavalu muutub nädalate ja kuudega kiiresti tugevamaks ega möödu: liikumine võib muutuda väga vaevaliseks, patsient külastab perearsti selle aja jooksul tavaliselt korduvalt.