TAUST ⟩ Rasedusaegne depressioon võib hiljem mõjutada ema ja lapse suhet

Raseduse aega kujutletakse sageli kui õnne ja rõõmu perioodi, hoopis vähem tehakse aga juttu, et rasedusega võivad kaasneda ka mustad muremõtted. Foto: Artur Kuusi illustratsioon

Iga rasedus pole ilus hõljumine roosas vahus, kuigi ühiskonna ideaalpilt tahaks meil lasta seda uskuda. Ideaalse pildi varju jäävad rasedused, mis on täis hirmu ja kahtlusi. Eesti naised* räägivad oma rasedusaegsest depressioonist ning negatiivsete emotsioonidega toimetulekust nende üheksa kuu vältel, mis pidid olema õnnelikud ja helged. Pidid olema, kuid ei olnud.

Miks räägitakse sünnitusjärgsest depressioonist rohkem kui rasedusaegsest ning miks on rasedusaegne depressioon nii mõneski mõttes varjatud probleem?

«Kuigi rasedusaegne depressioon on levinud vaimse tervise häire, on sellele siiski mõnevõrra vähem tähelepanu pööratud kui vaimse tervise probleemidele sünnitusjärgsel perioodil. Sageli on sel perioodil fookuses rasedus ja lapse heaolu, kuid järjest rohkem ka naise vaimse tervise toetamine,» räägib Lääne-Tallinna keskhaigla naistekliiniku psühholoog-nõustaja Margit Emberg.

«Sünnitusjärgne depressioon on teistest depressioonidest eraldi välja toodud diagnoositav haigus ehk üks sünnitusjärgse perioodi psüühikahäiretest, kuid rasedusaegne depressioon eraldi häire ei ole – seda ei diagnoosita iseseisvalt, vaid see on nagu tavaline elu jooksul esinev depressioon,» selgitab Ida-Tallinna keskhaigla naistekliiniku psühholoog Ada Alliksoo. Tema sõnul sõltub rasedusaegne depressioon suuresti naise enda psühholoogilisest haavatusest, mitte niivõrd perioodi spetsiifilisusest.