ME SAAME HAKKAMA ⟩ Nalja nabani, meri põlvini?

Mille üle on sobiv naljatada ja mis on solvav – see piir võib olla õhkõrn. Foto: Shutterstock

Mida arvata inimesest, kes on kogu aeg lõbus ja vaimukas? On kaaslase tuju kurb või olek väsinud, temal on alati mõni nali varuks võtta. Seltskonna hing, kelle jaoks on suur kompliment, kui talle käega vehitakse, et ära rohkem nalja tee, kuulajal rebenevad suurest lõkerdamisest kõhulihased. Aga võib-olla on ta hoopis selline tuttav, kes vahel on muhe ja lahe, aga kelle sarkasmi ja valusaks kiskuvate vaimukuste objektiks küll kohe kuidagi sattuda ei tahaks.

Naljast, huumorist ja naerust võiks esmapilgul mõelda kui millestki üdini positiivsest. Rõõmsa inimese seltskonnas on ikka meeldivam kui mossitajaga. Väike huumor on suurepärane sildade looja ja jäikade suhtlemisolukordade leevendaja. Naer on terviseks – kõik me oleme sedagi vanasõna kuulnud.

Ometi teame oma kogemusest ja vanasõnadegi peale mõeldes, et nali on üks keeruline asi, mida peab oskama teha mõõdu järgi. Pill tuleb pika ilu peale – kas see vanasõna ei viita mitte sellele, et naljahambad on teinekord mõtlematud kehkenpüksid, kel elureaalsusega kokku puutudes võib haprasti minna? Viimasena naermise eelisest oleme kõik kuulnud ja seega teame, et liiga vara asjatult rõõmutsema hakata ei maksa.