Kasulik teada: miks tekivad õudusunenäod

Õudusunenägude taga on sageli stress. Foto: Shutterstock

Õudusunenägusid ei esine ainult lastel, vaid need kimbutavad ka suurt hulka täiskasvanuid. Viimaste puhul kipub üheks oluliseks teguriks olema liigne stress.

Täiskasvanutel põhjustavad öiseid luupainajaid enamasti kas ravimite kõrvalmõju, neuroloogilised haigused (näiteks Alzheimer), õhtul söödud vürtsikad toidud, hiljutised traagilised sündmused või minevikuhaavad, mis pole kunagi paranenud, kirjutab Reader’s Digest. Ka võivad õudusunenäod sageli kimbutada neid, kes päeval kogetud stressirohked emotsioonid alla neelavad – seega see stress, mida päeval koged, tuleb öösel kollitama.

«Luupainaja on lihtsalt düsfunktsionaalne unenägu,» selgitas Chicagos tegutsev uneekspert Rosalind Cartwright. Selle asemel, et negatiivseid emotsioone neutraliseerida ja päeva jooksul kogetud halvad asjad unustada, tekib ajus hoopis ülekoormus ning aju keeldub värskelt kogetut vanade mälestuste hulka liigitamast. Seega elatakse kõik see negatiivne uuesti unenäos läbi.

Kui oled hiljuti üle elanud näiteks autoavarii, ei pruugi sa kogu hiljutist infot ja emotsioone korraga läbi töödelda, mis tipnebki hirmu ja haavatavuse tundmisega. Õudusunenäod võivad seejärel esineda siis, kui kusagil mõtetes püüad emotsioone hallata, aga nende rohkuse tõttu ei saa veel kõigiga hakkama. Kui see protsess saab läbi, kaovad üldjuhul ka hirmsad unenäod.

Cartwright nentis, et vahel ajutiselt esinevaid õudusunenägusid võib pidada isegi normaalseks. Sageli kimbutavate õudusunenägude kohta võib aga öelda, et need on justkui appikarje kuhjunud emotsioonide tasakaalustamiseks. Eksperdi sõnul on täiskasvanute luupainajate peamine põhjus siiski vaimne ülekoormus. Kui neid tekib tihti või on need seotud mõne nooruspõlve (traagilise) sündmusega, tuleks pöörduda terapeudi või psühhiaatri poole.

Cartwright soovitab õudusunenäost ärgates mõelda sellele teistsugune, positiivne lõpp. Kui juba ehmatusega üles ärkad, on oluline endale teadvustada, et tegu oli vaid halva fantaasiarikka unenäo, mitte päriseluga. Seejärel võib rakendada parimat fantaasiat ja mõelda unenäo lõpust stsenaariumi veidi edasi, aga juba positiivsemas ja endale sobilikus võtmes.

Ka võib pidada n-ö unenäopäevikut, aga seda vaid luupainajate kohta. Unenägusid tuleks võrrelda oma päevasündmustega ja selgitada välja, milline tegur enim pahandab või stressi tekitab ja unenägude aluseks on.