/nginx/o/2023/04/14/15256050t1he59c.jpg)
Täna tutvustati sotsiaalministeeriumis uuringut «Suitsiidse patsiendi käsitlus esmatasandi tervishoius, kiirabis ja erakorralise meditsiini osakondades (SUIPA)». Uuringust selgus, et praegune süsteem on suitsiidse patsiendi teekonna vaatest konarlik, piirkonniti väga ebaühtlane ning suuresti tervishoiusüsteemi keskne praktika. Samal ajal esmatasandi spetsialistid tunnevad puudust infost abivõimaluste kohta suitsiidsete inimeste abistamisel.
Enesetappude ennetamist pidasid kõik uuringus osalejad väga oluliseks teemaks ja enamik neist usub, et saab oma töö juures suitsiidset inimest aidata. Oma igapäevtöös ei ole nende endi kokkupuude suitsiidsete inimestega siiski eriti sage. Teistest oluliselt sagedamini puutuvad suitsiidsete inimestega kokku EMO arstid ja õed ning kiirabitöötajad. Küsitlusele vastanud leidsid, et neil ei ole piisavalt ei teadmisi, oskusi ega kogemusi suitsiidsete inimeste käsitlemiseks, nende ohutuse tagamiseks. Olukorra parandamiseks on vaja välja töötada ja laiaulatuslikult rakendada suitsiidse inimese käsitlemise koolitusprogramm, mis oleks spetsiifiline, süsteemne ja paindlik.
Suitsiidse inimese käsitlemisel kiirabi ja EMO poolt on vajalik spetsialistide pädevuse suurendamine suitsiidiriski hindamiseks. Lisaks soovitatakse uuringu järeldustes luua esmatasandil juhtumi tervikliku korraldaja positsioon ja määratleda pädevused. Korraldajaks võib olla perearsti meeskonnas töötav vaimse tervise õde, kuid seda rolli võib teatud juhtudel täita ka mõni muu esmatasandil töötav vajaliku pädevusega spetsialist, kuid tal peavad olema koolitustel omandatud pädevused.
«Suitsiidse inimese käsitlemisel on vaja esma- ja kogukonnatasandil muuta arusaama ja praktikat, kus eri osapooled näevad endal eelkõige märkaja ja edasisuunaja rolli, kuid vastutuse võtmist abi ja toetuse pakkujana jääb puudu. Kõik suitsiidse inimese abistamise algoritmid ei pea lõppema psühhiaatriga. Suitsiidne inimene vajab sageli just sellist psühho-sotsiaalset abi ja toetust oma igapäevases elukeskkonnas, mida ei saa ega peagi talle pakkuma psühhiaater,» ütles uuringu juht Tallinna Ülikooli sotsiaaltervishoiu professor Merike Sisask.
Uuringust tuli välja, et mida sagedasem on spetsialisti kokkupuude suitsiidsete inimestega, seda rahulolematum ta on võrgustikutööga ja puudust tuntakse eelkõige edasisuunamise võimalustest. Et oluliselt tugevdada suitsiidikäitumise ennetustööd, tuleb kaasata haridus- ja sotsiaalvaldkonna spetsialiste ning kindlasti tugevdada võrgustikutööd, kus partneritel on selged rollid.
«Suitsiidikäitumise ennetamiseks on vaja esmalt suitsiidiriskiga inimest märgata, tema jaoks olemas olla ning lõpuks leida talle abivõimalused, mis aitavad kriisist elusa ja tervena välja tulla. Enesetappude ennetamine on kompleksne ja seega vajab erinevate osapoolte ühiseid pingutusi. Peame tunnistama, et võrgustikutöö parandamiseks on Eestis väga palju veel teha. Vaimse tervise teenuste kättesaadavus, hindamisvahendid ja ohutusplaanid ning võrgustikutöö ja vastavad koolitused on ühed olulisemad komponendid suitsiidsele inimesele pakutavast teekonnast,» ütles sotsiaalministeeriumi vaimse tervise osakonna suitsiidiennetuse tegevuskava projektijuht Zrinka Laido.
Suitsiidikäitumise terviklikumaks ja süsteemsemaks ennetamiseks on sotsiaalministeerium koostöös partneritega koostamas enesetappude ennetamise tegevuskava. Tegevuskava koostamisel kasutatakse sotsiaalministeeriumi tellitud SUIPA uuringu andmeid. Riiklik enesetappude ennetamise kava valmib 2024. aasta lõpuks.
Uuringu läbiviijateks on Tallinna Ülikool (TLÜ) ja Eesti-Rootsi Vaimse Tervise ja Suitsidoloogia Instituut (ERSI). Uuring viidi läbi aastal 2022.
SUIPA uuringu lõppraport on kättesaadav sotsiaalministeeriumi veebilehel.
/nginx/o/2022/03/09/14417220t1hd013.png)