ME SAAME HAKKAMA ⟩ Kadeda kasu ei kasva

Sageli on negatiivsed tunded, mis meil kellegi rahalise edu vastu tekivad, seotud meie arvamusega endast üldse. Miks tema saab ja mina mitte, kas ma olen kehvem? Foto: Shutterstock

Lahkumishüvitiseks 400 000 eurot – miks ka mitte, sobiks mullegi. Mis mõttes peaks seda maksma Eesti Energia juhile, kui mulle tundub, et elektrihindadega on toiminud tont teab mis segadused. Või miks tuleb üle kullata riigikogust lahkuvaid saadikuid – isegi siis, kui nad pole seal suurt midagi kasulikku teinud? Kui neid ei valitud uuesti, siis järelikult on nad ise süüdi või ei tahtnudki uuesti riigikokku saada. Ja kuidas nii, et uus valitsuski tahab igalt poolt mujalt kulusid kokku tõmmata, aga enda palganumbrit puudutada ei taha riigivalitsejad üldse?

Kadedus on üldinimlik ja teinekord tegelikult ka evolutsiooniliselt kasulik tunne. Kui elusolend saab aru, et kellelgi teisel on ellujäämise ja paljunemise mõttes paremad šansid, siis saab üht-teist ette võtta, et ka enda võimalusi parandada. Kui probleemi ei märka, siis midagi ei muutu.

Infouputuse ajastul on aga võimalusi kadedust tunda liiga palju. Meil on võimalus liiga hästi teada seda, mida kõike suure raha eest endale saab – uutest raamatutest ja nutividinatest udupeente eralennukiteni – ning meie ette ilmub kogu aeg infot, kuidas ühel ja teisel tegelasel on rahalises mõttes hulga parem seis kui minul. Lausa selline seis, et endal pole lootustki niisuguseid sissetulekuid saada.