Sõltub ka vanusest, kui palju on vaja D-vitamiini

Vitamiinide tarvitamisest võib kasu olla inimestel, kellel on diagnoositud mõne vitamiini defitsiit. Foto: Shutterstock

«Ülemiste hingamisteede viirusinfektsioone põevad rohkem need inimesed, kelle veres on vähem D-vitamiini ja erinevad uuringud on näidanud, kuidas D-vitamiini toidulisandite võtmine vähendab ülemiste hingamisteede haigusi,» ütleb SYNLABi laboriarst dr Meeli Glükmann.

«Vitamiini soovituslik tase veres on alates 75 nmol/l, kuid eestlaste D-vitamiini keskmine tase on teostatud analüüside põhjal 51,9 nmol/l ehk ligikaudu 40 protsenti soovitatust madalam.»

D-vitamiini puudus ja terviseriskid

Seda, et ilma D-vitamiinita ei saa luud ja hambad normaalselt areneda ning suure tõenäosusega hiilib ka viirushaigus kiiremini ligi, on kuulnud igaüks. Südameapteegi proviisor Külli Teder räägib, et vitamiin D tasemest veres sõltub luude ja hammaste areng, immuun- ja närvisüsteemi normaalne toimimine. Lisaks on see vitamiin oluline lihaste arengus, kontraktsioonijõu, reaktsiooniaja, koordinatsiooni ja vastupidavuse tagamises, vere hüübimisprotsessis ja südamelihase töös. Arvatakse ka, et selle toimel paraneb rakkude insuliinitundlikkus ja pidurdub ateroskleroosi areng. «Seega, kui D-vitamiini on organismis vähe, võib väikelastel tekkida rahhiit, kasvupeetus ja nad võivad hakata hiljem seisma, istuma, käima; täiskasvanutel võib tulemuseks olla luude pehmenemine (osteomalaatsia) või luude hõrenemine (osteoporoos) koos luumurdudega, aga ka lihasnõrkus, lihasjõudluse ja sooritusvõime vähenemine, krambid, liigeshaigused,» loetleb Teder.

See pole kõik, napi vitamiini tasemega seostatakse teisigi terviseriske. Arvatakse, et D-vitamiini puudus võib tõsta riski haigestuda vähki, südame­­veresoon­konnahaigustesse, diabeeti, sclerosis multiplex’i, reumatoidartriiti jt auto­immuunhaigustesse. Samuti võib suureneda tõenäosus langeda depressiooni. Leitud on ka seos D-vitamiini vähesuse ja rasedusaegsete komplikatsioonide suurema tekkeriski vahel.

«Korras D-vitamiini tasemele peaksid erilist tähelepanu pöörama riskirühmad, kusjuures Covid-19 raske kulu ja D-vitamiini puuduse riskigrupid on osati kattuvad: eakad, krooniliste haigustega patsiendid, rasvunud ja hooldekodude elanikud,» ütleb dr Glükmann. Proviisor Teder lisab veel, et D-vitamiini lisamanustamine on väga oluline imikutele ja väikelastele kuni 2. eluaastani (luude ja hammaste arenguks), puberteedieas noorukitele (peamine luude kasvamise periood) ja sportlastele (kulutatakse rohkem, sooritusvõimele väga vajalik).

Kas ja kui palju võtta?

Vereanalüüsid annavad objektiivset tagasisidet, kui palju ja kas üldse on vitamiini tarvis lisaks manustada. See ei kehti ainult D-vitamiini kohta. Pimesi vitamiine ja mineraale tarvitada ei tasu. «Veri peegeldab suurepäraselt organismi hetkeseisu ja enamasti palju täpsemini, kui inimene suudab ise oma tervist hinnata,» lausub laboriarst Glükmann.

Teder ütleb, et D-vitamiini lisamanustamise vajadus sõltub päikese käes viibimise ajast, toitumisest, ravimite tarvitamisest jmt. Parimad allikad on D3-vitamiini sisaldavad rasvarikkad kalad, või, kalaõlid, muna, aga ka vitamiiniga rikastatud piimatooted. «Nahas küll toodetakse teatud tingimustel D3-vitamiini, kuid paraku jääb meie kliimas selle tootmiseks vajaliku intensiivsusega päikesekiirgust väheks,» nendib ta.

Apteegist on saada erineva D-vitamiini sisaldusega õlitilkasid, -kapsleid, suhu pihustatavaid spreisid ja närimistablette.

Selles, kui palju vitamiin D peaks päevas võtma, puudub lõplik üksmeel. Tervise arengu instituut soovitab alates 6. elukuust kuni 60-aastastele 10 mikrogrammi (μg) ehk 400 ühikut päevas, Eesti osteoporoosi liidu soovitusel võiks täiskasvanud manustada 20-25 µg vitamiin D päevas. «Viimasel ajal tundub siiski, et ilma vereseerumist D-vitamiini taset määramata võiks vastsündinud alates teisest elunädalast võtta 10 μg päevas, 1-12-aastased 10-20 μg, 12-18-aastased 15-20 μg ja täiskasvanud 20-25 μg päevas,» ütleb proviisor. Ta lisab, et kui vereproovi alusel on kindlaks tehtud, et vitamiin D on veres vähe (alla 75nmol/l), on vajalik suuremate annuste manustamine. «Tavaliselt on normaaltaseme saavutamiseks vajalik 50–100 μg ehk 2000-4000 ühikut päevas, täpsema lisamanustamiseks vajaliku annuse saab vereproovi alusel.»

Kindlasti ei tohi ära unustada maksimaalseid päevaseid koguseid. Euroopa Toiduohutusamet (EFSA) annab alla üheaastastele lastele D-vitamiini ohutuks tarbimise ülempiiriks 25 μg ööpäevas, 1-10-aastastele lastele 50 μg ning üle 11-aastastele lastele ja täiskasvanutele 100 μg ööpäevas.

Laboriarst lisab, et tavaline profülaktiline 25 μg ehk 1000 ühiku suurune annus on näidustatud kõigile tervetele inimestele septembrist maini, kuid head efekti selline kogus vitamiinipuuduse leevendamiseks ei anna. Puuduse likvideerimiseks on sobilik 2000-4000 ühikut päevas. «Üle 4000 ühiku suuruse annusega tuleb olla aga ettevaatlik ja seda tasub võtta vaid lühikest aega tõsise D3-vitamiini puuduse kompenseerimiseks. Paari kuu möödudes teha uuesti vereanalüüs ning selle põhjal otsustada, missugune on edasine mõistlik annus.»