«Emme, ma armastan sind, aga enam ei jaksa. Tahan surra»

• 2020. aasta teises pooles hakkas Andri vaikselt vasakus jalas valusid tundma.
• Teadmine, et Andril oli vähk, mis on keemiaravile resistentne, saabus alles ajapikku.
• Andri ise sai viimase lootuse kadumisest teada veebruari alguses.

Sel aastal tuleb Pardiralli Kelli jaoks teisiti kui varem, mil ta vabatahtlikuna vähihaigete laste ja nende vanemate toetuseks vannipartide võistu-ujumisel kaasa lõi. Mõni nädal tagasi jättis ta igaveseks hüvasti oma poja Andriga, kes suri pärast kahe ja poole aastast ränkrasket võitlust üliharuldasse luuvähki. Andri sai 18-aastane olla kuu aega.

«Täna ma tean, et Andril polnud võimalust. Osteosarkoom on väga haruldane, selle raviks on olnud üks ja sama raviprotokoll juba mitmeid aastakümneid. Nüüd on lõpuks võimalus, et tuleb uus ravim. Ma lootsin nii väga, et suudame selle ära oodata. Paraku sai Andri aeg enne otsa. Ravi kas toimib või mitte. Meil kahjuks ei toiminud.» Nii räägib Kelli äärmiselt keerulisest, vaheldumisi lootuse ja selle purunemisega täidetud teekonnast, millesse oli kaasatud kogu pere. Möödunud laupäeval saatsid lähedased Andri viimasesse puhkepaika.

Väiksest rüblikust vanem vend

«Andri oli väga pühendunud kergejõustikule ja on isegi Eesti meister teatejooksus. Tema treener ütles, et ilmselt oleks ta jõudnud kaugele.» Foto: Erakogu

Andri oli väiksena väga aktiivne ja rõõmsameelne laps. «Mul ei olnud lihtne, sest ta kogu aeg toimetas, jooksis ja kukkus palju,» meenutab Kelli ja tema näol peegeldub emalik hellus ja armastus varalahkunud, ent igaveseks tema pojaks jääva Andri peale mõeldes.

«Käisime sageli traumapunktis, sest ta lihtsalt oli nii aktiivne ja tal kohe juhtus. Aga kui sündis tema väiksem õde, sai kolme ja poole aastasest Andrist vanem, äärmiselt hoolitsev vend. Rüblik oli ta ikka, aga samas väga hoidis oma õde.» 

Nooremas eas polnud poisil haigustega mitte ühtegi probleemi. Samuti olid koolis asjad alati hästi. Andri polnud küll viieline, enamasti olid tunnistusel neljad, mis poisi kohta on hea tulemus. Alles äsja käis kunagine klassijuhataja perel külas ja rääkis, kuidas kõik aineõpetajad olid poisiga samuti väga rahul. «Temaga polnud kunagi käitumisprobleeme ja ta muretses alati teiste pärast rohkem kui iseenda. Isegi kui ta haiglas oli ja keemiaravi sai, muretses ta minu pärast, et kuidas ma nohuga toime tulen,» vaatab Kelli ajas tagasi.

Valu vasakus jalas

2020. aasta teises pooles hakkas Andri vaikselt vasakus jalas valusid tundma. Kuna ta tegeles väga kõrgel tasemel kergejõustikuga ja käis viis korda nädalas trennis, ei tundunud asi esiti pahaendeline. «Andri oli väga pühendunud kergejõustikule ja on isegi Eesti meister teatejooksus. Tema treener ütles, et ilmselt oleks ta jõudnud kaugele.»

Väga palju Andri ei kurtnudki. Aga talve lähenedes hakkas ta aina sagedamini ütlema, et vasakus sääres olev valu ei anna järele. Ema süda aimas, et mõistlik oleks arsti juurde minna. Treener suunas Andri esmalt kiropraktiku juurde, kus noormees käis kaks kuud, aga valud läksid aina hullemaks.

«Tulid jõulud ja aastavahetus. Tööl oli audit ja kuna olin esimest aastat ettevõttes, pabistasin palju ja pühendusin nii palju tööasjadele, et ei märganud, kuidas Andri oli lonkama hakanud,» kõneleb Kelli pea kolme aasta tagusest ajast.

Andri käiski jaanuari lõpus 2021. aastal arstil, ja jalast tehti röntgen. Järgmisel päeval helistas perearst ning ütles, et pilt näitab luustruktuuri muutust, mistõttu tuleb kiiremas korras ortopeedi juurde minna.

Kelli võttis ise digiloo lahti, kus oli sulgudes märge «TU?». «Pärast sain teada, et see on viide tuumorile. Helistasin tagasi perearstile, kes rahustas mu maha, et esialgu läheksime lihtsalt ortopeedi vastuvõtule. Saime 8. veebruariks aja, aga sinna me ei jõudnud, sest 4. veebruaril kirjutas Andri mulle koolist, et tal on nii valus ja ta ei saa enam olla. Võtsin ta peale ja läksime traumapunkti. Alguses vangutati pead, sest traumapunkti peaks minema ainult värske traumaga, aga sellegipoolest nõustus ortopeed ta üle vaatama.»

Biopsia võtmiseks oli ta sõna otseses mõttes luuni lahti lõigatud, valuvaigistit sel hetkel ei olnud. See kõik toimus päev enne tema sünnipäeva, 16. veebruarit. Sünnipäevaks pidin siis kinkima talle kargud.

Kõik sai selgeks

Sel vastuvõtul nägi Kelli, et Andri vasak jalg on pikem kui parem. Samuti ei liikunud too jalg puusast nii hästi kui parem. «Käisime tegime uue röntgenpildi ja ta võeti haiglasse sisse. Andri jaoks oli see totaalne šokk, et mis nüüd juhtus. Järgmisel päeval prooviti MRT uuringut teha, aga see ebaõnnestus. Andri oli hästi tagasihoidlik ja viisakas poiss, ta ei julgenud öelda, et ta ei saa ilma valudeta jalga sirgeks panna, aga MRT-uuringul peab olema sirgelt ja liikumatult. Ta kannatas pikalt ja oli lõpuks tohutult suurtes valudes, siis nägid ka arstid seal uuringuruumis, kuidas ta nuttis ja värises. Protseduur jäeti pooleli. Järgmisel päeval prooviti uuesti ning siis õnnestus uuring teostada. Peale seda lubati Andri koju ja sel hetkel ma tegelikult veel ei uskunud, et olukord võib nii halb olla,» kõneleb Kelli ja peatub hetkeks, et end koguda.

Esmaspäeva õhtul jõudsid digiloo keskkonda uuringu vastused ja Kelli hakkas neid lugema. «Lugesin kõva häälega, aga mida kaugemale ma jõudsin, seda vaiksemaks ma jäin. Sünoviaalsarkoom ja küsimärk. Sellest hetkest jõudis mulle kohale, et asi on väga halb ja edasine toimus väga kiiresti.»

Andri kutsuti biopsia võtmise koha määramiseks ultraheliuuringule, kus tema ümber oli järsku kaheksa arsti. Noormehe jaoks oli see šokk. «Meile öeldi seal, et Andril on kasvaja, aga pole veel teada, milline. Tol hetkel jõudis Andrile esimest korda olukorra tõsidus kohale. Peale biopsia võtmist öeldi, et kasvaja on ilusti kapsli sees. Mind ööseks lapse juurde ei lubatud ja haiglast lahkudes tundus, et tal oli kõik korras. Kuid õhtul kirjutas ta mulle haiglast, et ta ei saa liikuda. Biopsia võtmiseks oli ta sõna otseses mõttes luuni lahti lõigatud, valuvaigistit sel hetkel ei olnud. See kõik toimus päev enne tema sünnipäeva, 16. veebruarit. Sünnipäevaks pidin siis kinkima talle kargud,» räägib Kelli sünnipäevast, millele järgnes biopsia vastus, kus selgus, et see on osteosarkoom ehk luuvähk.

Keemiaravile resistentne

Isegi kui Andri oli haiglas ja sai keemiaravi, muretses ta just pereliikmete pärast Foto: Erakogu

Andrile paigaldati veeniport ja algas keemiaravi. Oli lootust ja usku. Teadmine, et Andril oli vähk, mis on keemiaravile resistentne, saabus alles ajapikku. Esmalt saigi ta kolm kuud keemiat, millele järgnes raske operatsioon, mille tulemusel eemaldati 2/3 reieluust ja puusaliiges. Edasi jätkus raviskeem kuus kuud kestva keemiaraviga. «Tegime keemiad ära ja Andri talus õnneks keemiaravi väga hästi. Ta oli nii vapper ja tugev, kordagi ei kurtnud.»

Mai lõpus toimunud operatsioonist taastumine läks samuti väga hästi. Hoolimata 45 cm pikkusest haavast hakkas Andri ruttu karkudega liikuma. Iga paari kuu tagant tehti uuring ja tundus, et ravi toimib ja on võimalus terveks saada.

Kuigi Andri sai veel immuunravi, hakkasid suured mured ununema. Andril kasvasid juuksed tagasi ja ta tegi plaane tulevikuks. Nii nagu selles vanuses noored ikka.

Kaks nädalat õnne

Möödunud aasta 6. aprillil toimus pordi eemaldus, mis vähiravis tähistab raske ravi lõppu ja on justkui kõige tähtsam päev üldse. Kelli kõneleb, kuidas ta tahtis ise veel haiglasse kaasa minna ja abiks olnud õdedele ja arstidele tordi viia. Õnn pordi eemaldamise järgselt kestis täpselt kaks nädalat. Siis algasid Andril täpselt samad valud, mis ennegi. «Mõtlesin, et nii palju, kui olen lugenud, pole ma kunagi näinud, et osteosarkoom oleks valuga tagasi tulnud. Juhtumid, millega olin tutvunud, kinnitasid, et pahalase naasmine on avastatud alati juhusliku uuringu käigus. Rahustasin end mõttega, et ehk on hoopis protees lahti tulnud, aga samas tundsin, kuidas mingi must pilv tuleb. Meil oli PET-uuring mai algusesse planeeritud, kuid arst tõstis selle paar päeva varasemaks. Käisime seal ära ja siis ma palvetasin terve öö. Paar päeva hiljem ütles arst, et kasvaja ongi tagasi. Seekord koos metastaasidega, millest üks on ribi küljes ja kolm kollet asuvad puusas. Andri tuli just autokoolist ja oli uudisest šokis. Port paigaldati uuesti ja tehti biopsia.»

Seekordse biopsia eel rahustati perekonda, et võrreldes eelmise korraga on protseduur lihtne ja ilma üldanesteesiata, aga tegelikult oli seekord veelgi hullem. Kui Andri toodi ratastooliga tagasi, oli ta nii suures šokis, et oli kaotanud kõnevõime. Hiljem rääkis ta, et see oli ta elu kõige kohutavam tund aega. Biopsia võtmiseks oli vaja puusast luutükk eemaldada ning seda tehti haamri ja peitliga.

Ema südant pooleks rebivad valud

Uus keemiaravi oli palju hullem ja Andri jaoks väga raske. Ühel päeval oli ta tohututes valudes ja ei saanud voodist püsti. Mitte ükski valuvaigisti ei aidanud ja selgus, et tal oli vaagnaluu murd, arvatavasti biopsia järelm, mis aheldas poisi pikka aega voodirežiimile. «Vaagnaluud ju kipsi ei pane. 27. juunil toimus arstide konsiilium, kus otsustati, et operatsiooni seekord ei tehta. Seal näidati mulle esimest korda PET-uuringu pilte. Sain kohe aru, et terve niudeluu tiib oli helendavaid täpikesi ehk koldeid täis. Mulle öeldi, et veel on siiski paar võimalust ja tasub proovida bioloogilist ravi, mis on andnud häid tulemusi. Arutasime arstiga ja otsustasime, et muidugi katsetame. Järjekordne hoop oli see, et too bioloogiline ravim pole haigekassa toetatud, mis tähendas meile 4000 euro suurust kulu kuus. See oli suur ehmatus, kuid ei heidutanud meid, sest olime valmis kasvõi kodu maha müüma, inimestelt abi paluma — ükskõik, mida tegema, et Andrile lootust saada,» räägib Kelli.

Lootust aitas tuua Eesti Vähihaigete Laste Vanemate Liit ja selle tugiisik Luive Merilailt saadud teadmine, et nemad aitavad perekonda Pardirallilt kogutud annetustega, mis mõeldud just sellisteks olukordadeks, mil muud abi enam ei ole.

«Mulle öeldi, et mina ei pea muretsema. Tee taotlus ära ja pühenda ennast oma lapsele, ära mõtle selle peale, kuidas ravi rahastada. See oli nii suur asi, sest see ravi oleks võinud kesta aastaid. Isegi, kui müüa kõik maine vara maha, saab see ka ükskord otsa. Me saime kodu alles jätta ja pühenduda ravile,» sõnab Kelli.

«Alustasime bioloogilise raviga kohe. Järgmine uuring näitas, et üks kolle oli kadunud ja teised vähemaktiivsed. Meie jaoks oli see imeline, sest saime tagasi lootuse ja jõudu juurde. Läks jälle aega mööda ja uus uuring näitas, et osa koldeid oli taaskord vähenenud, aga teisi juurde tulnud. Arst arvas, et ülikeerulist keemiaravi, mida Andri lisaks bioloogilise sai, pole enam mõistlik teha, aga alles jäi natuke leebem ühepäevane keemia. Too hetk oli see, kus ma mõistsin esimest korda, et siit meil enam ilmselt väljapääsu ei ole.» 

Saime teha viimase perepuhkuse ja käia oktoobri lõpus Türgis. See oli nii kihvt. See oli viimane kord, kui ta sai olla tema ise. Ta viskas kargud nurka ja jooksis sellise tohutu energiaga treppidest üles ja lasi liutorudest alla.

Lõpp hakkab saabuma

Kelli Andrile esialgu seda ei öelnud, sest ta ikkagi lootis. Sügisene uuring kinnitas sama stsenaariumit — osa koldeid kadunud, teisi juures. Arst teatas, et lõpetame keemiaravi üldse ära. «Siis oli pilt täiesti selge. Sellest edasi läks kõik allamäge. Andril tulid tohutud valud. Saime teha viimase perepuhkuse ja käia oktoobri lõpus Türgis. See oli nii kihvt. See oli viimane kord, kui ta sai olla tema ise. Ta viskas kargud nurka ja jooksis sellise tohutu energiaga treppidest üles ja lasi liutorudest alla.

Pärast reisi lõpetati keemiaravi täielikult ja see oli kohutav, millised valud tal novembrist alates olid. Enne seda oli keemia hoidnud valusid stabiilsena, aga see, mis nüüd juhtus, oli katastroof. Elasimegi liidu armust, saime aega. Päris kindlasti saime aega juurde.» Edaspidi hakkas Andri sageli valude pärast haiglas olema. «Detsember oli päris hull. Kuid siis saime teada, et Tartu Ülikooli kliinikumis on uus seade, mis kiiritab opereerimatuid luukasvajaid. Mõtlesime, et see on täpselt see, mida meil vaja on. Jaanuaris saimegi selle protseduuri tehtud. Arstid said kolmest koldest kaks kätte ja tekkis jälle lootus. Viimane lootus, mida sellel teekonnal kogesime,» kõneleb Kelli. Aga ka see protseduur ei aidanud ja Andril tulid sellised valud, mille vastu ei aidanud isegi kõige kangemad narkootikumid morfiin, metadoon ja fentanüül, mida talle haiglas manustati.

Võitleb edasi

Andri ise sai viimase lootuse kadumisest teada veebruari alguses, kui nad said veel viimast korda haiglast koju. Kui saabusid PET-uuringu tulemused, selgus, et kolded on nüüd igal pool: roietel, vaagnas, kopsudes, maksas, selgroos, abaluudes, õlas ja teises jalas. Kelli meenutab, kuidas vaatepilt oli kohutav. «Ta luges seda ja küsis, et kas saab õigesti aru ja vähk on edasi läinud. Ta vajus voodi peale ja hakkas nutma. Kogus end ruttu ja ütles, et ei, tema võitleb ikka edasi. Ükskõik kuidas, sest midagi peab olema. Ja nii uskumatu kui see ka pole, suutis Andri ka sellises olukorras leida veel positiivset. Saanud teada, et ta on suremas, ütles, et vähemalt ei pea enam kunagi matemaatikat õppima. Lisaks oli ta aastaid raha kogunud, et osta endale auto, kui juhiload käes. Siis ta küsis mult, kas ta tohib seda raha kasutada, ta soovis teha 200-eurose tellimuse kommipoest. See on uskumatu, aga see suur kommide hunnik suutis teda väga palju rõõmustada tol hetkel.»

Valud aina süvenesid ja muutusid hullemaks. Andri proovis laua taga ja voodi peal istudes magada, aga valud ei lubanud. Lõpuks oli ta neli ööpäeva magamata. Lisaks oli kiiritus tekitanud talle rusikasuuruse augu alaselga, mida tuli tohterdada. «Kõik mädanes, aga see sidumine oli meeletu. Sidumisvahendid ja valuvaigistid olid väga kallid, aga õnneks tulid taas liit ja Pardiralli appi. Sidumine oli väga keeruline, sest ta ei saanud üheski asendis olla. Saime veel paar nädalat kodus olla. Kui Andri sai 16. veebruaril 18-aastaseks, korraldati talle Unistuste Päev. Kahjuks läksid aga valud talumatuks ja pidime asja katki jätma, koju ära tulema.

19. veebruari õhtul suutis ta veel bowling'ut mängida, aga siis läksid valud niivõrd talumatuks, et tõepoolest mitte midagi enam ei aidanud. Jäi ainult variant, et panna ta magama, kust ta ise enam ei ärka. 22. veebruaril ta ainult karjus ja nuttis valudest.» 

Andri armastava pere rüpes Foto: Erakogu

Ema ja poeg läksid taas haiglasse. Kelli ütleb vaikselt, et need 23 päeva haiglas, enne kui Andri suri, olid ta elu kõige kohutavamad, aga samas oli nendes palju rõõmu ja ilu. «Ta tuli siiski igal päeval teadvusele ja mingitel hetkedel sai ümbritsevast aru. Ta oli alati tugevam, kui arstid arvasid. Igal päeval tõstsid arstid tal koguseid, millega teda uinutada. Nädal enne surma ütles ta, et emme, ma armastan sind, aga ma ei jaksa enam, tahan surra. Igasugune liigutamine oli tema jaoks valus. Ma lõpuks ainult lootsin, et ta saaks vabaks sellest õudusest. Ta sai täpselt üks kuu olla 18-aastane, kui ta 16. märtsil suri.»

Möödunud nädalavahetusel kogunesid Andri pere ja lähedased Laitse ralliparki, et üheskoos Andrit meenutada. Tema viimaseks puhkepaigaks sai Hiiu-Rahu kalmistu, mis jääb Kelli koduteele. Andri jääb igaveseks 18-aastaseks.

Pardiralli tuleb taas

Pardiralli on Eesti vähihaigete laste vanemate liidu algatatud vannipartide võiduujumine, mille eesmärk on tõsta teadlikkust vähihaigete laste ja nende vanemate olukorrast ja kutsuda inimesi ning ettevõtteid neid toetama.

• Tänavu, mil ralli tähistab oma 10. sünnipäeva, läheb starti 17 000 vanniparti ja konkurents tõotab tulla tugev.

• Tavapäraselt toimub Pardiralli lastekaitsepäeval, 1. juunil ning kõigil on võimalik sellele kaasa elada ETV otseülekande vahendusel.

• Internetilehel www.pardiralli.ee saab annetust tehes soetada endale, oma perele, sõpradele või ettevõtete töötajatele rallipartide numbreid.

• Pardiralli eesmärk on kindlustada kõikidele raske haigusega võitlevatele lastele hädavajalik ravi ja tugiteenused: psühholoogiline tugi, eripedagoogika, füsioteraapia vm lastele või nende perele vajalik teenus.