Heterosügootne perekondlik hüperkolesteroleemia (FH) on väga sage haigus ja selle esinemine on üks haige 200–250 inimese kohta. Statiinide, esetimiibi ja bioloogilise raviga on heterosügootne FH tänapäeval edukalt ravitav. Lisaks esineb veel raskem haigus homosügootne FH, mis on õnneks harv.
Tegime regionaalhaiglas analüüsi ja püüame selgitada välja, miks sattus kolme aasta jooksul kardiointensiivravi osakonda 151 ägeda müokardiinfarktiga patsienti, kelle LDL-kolesterooli väärtus oli rohkem kui 5 mmol/l. See tähendab, et paljud haiged ei saa kas üldse ravi või pole see efektiivne.
Nende haigete varajaseks avastamiseks kehtib regionaalhaiglas algoritm, et kui LDL-kolesterooli väärtus on üle 5 mmol/l, siis tuleb Dutch Lipid Clinic Network Score’i (DLCNS) tabeli põhjal arvutada välja skoor ja tulemuse põhjal antakse edasised soovitused. Kui LDL-kolesterool on üle 5 mmol/l, tuleb kindlasti alustada ravi statiiniga maksimaalses annuses ja lisada vajadusel esetimiib. Ka LDL-kolesterooli väärtuste 3,0–4,9 mmol/l juures vajavad paljud haiged düslipideemia ravi sõltuvalt kardiovaskulaarsest riskist. Kui DLNS on üle 6, tuleb patsient suunata lipiidikabinetti/südamehaiguste ennetamise keskusesse.
Geeniuuringud on vajalikud
Järjest rohkem teeme FH korral geeniuuringuid. Kõigil tõenäose või kindla FH korral (DLNC ≥6) on vajalik teha geeniuuring. FH puhul leiame peamiselt kolme geenimutatsioone. Geeniuuring on väga oluline juba seetõttu, et FH-mutatsiooni olemasolul on patsiendi kardiovaskulaarne risk tavapärasest 2–3 korda suurem. Euroopas tehtud uuringud näitavad, et keskmiselt 60–80 protsenti üle kuuepunktise skooriga FH-patsientidest on geeniuuringu vastus positiivne. Kliiniline praktika näitab, et geenimutatsiooniga patsientidel on ka ravitulemust raskem saavutada FH-haigetel on riskist sõltuvalt kaks erinevat ravi eesmärkväärtust. Enamik FH-patsientidest kuuluvad väga suure riski gruppi ja nende LDL-kolesterooli eesmärkväärtus on 1,4 mmol/l. Need on FH-haiged, kellel juba on südame isheemiatõbi või kellel on kas või üks lisariskitegur, näiteks suitsetamine või kõrge vererõhk.